Eestin om pall’u pikki rahvalaulõ, midä lauli inämbüste naasõ. Arvada, tubli puul noist laulõst lõpõsõ pulmõga, tuu paistus olõvat kõgõ suurõmba unistusõ täüdeminek.

Kui usku tuud, midä kõnõldas, et elu om järjest parembas ja kultuursõmbas lännü, sis tulõ usku tuud laulusalmi:

«Mul viis kõrd päivän antas vitsu
ja kats kõrd süvvä, kis tuud kand?
Kui tõõsõ põrssapraati parksõ,
sis mullõ anti põrssahand.»

Põrssahanda ma hinda küll korgõlt, eriti hapniide kapstiidega, aga vitsu es tahtnu kuigi vasta võtta. Tuu om, nigu põrõlt üteldäs, perevägivald.

Milles nuu rahvalaulõ laulja (tegijä) sis sinnä mehele nii hirmsalõ himustiva? Siin om määnegi kala sisen, nigu põrõlt ültäs. Äkki oll’ vanast paarirahva läbisaamine jupp maad paremb, kui tä põrõlt om. Mis võisõ tollõ põhjus olla?

Kõgõpäält: vägivald ei sünnü ilma tülüldä. Meil ei registreeritä tülüsid, ainult vägivalda. Kiä tülü üles kakk, tuu kedägi ei huvita. Kiä edimädsenä kässipite kallalõ tulõ, tuu kah ei huvita. Politsei vii egäl juhul ärä mehe ja asi lätt kirjä naistõvastadsõ vägivallana. Määnestki uurmist ei toimu. Sääne praktika ei soodusta kuigimuudu vägivalla vähänemist.

Kuis vanast oll’? Peremehe asi oll’ vällänpuul kotu asju aia, pernaasõ karmanin olli aidavõtmõ ja pliidi pääl pann ja pada. Tuu, kiä süvvä tege, tollõ käen om hää suur ports võimu. Ei olõ vajagi suud pruuki, söögi kaudu saat viil parembalõ mõista anda, mia asjast arvat. Põrõlt om vana tüüjaotus är häötet vai esi häönü. Naasõ ei tiiä tihtipääle esiki, midä tahtva, aga pandva hirmsalõ pahas, kui miis ei tiiä. Vai kas tuu miiski alati hindäst aru saa.

Imelik asi: ma ei tiiä üttegi naist, kiä mehe vägivalla peräst elu olõs jätnü (kuigi noid kimmäle om). Küll tiiä ma kattõ miist, kiä naasõ käest kõik aig tappa ja tuuläbi hukka saie. Kui põrõlt tuust kõnõlda, kaos kullõjiil kõrvakuulmine är. Kui teooria ja fakti ei klapi, sis toda halvõmb faktele. Kuigi: teooriat vist ei olõki.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit