65 aastat tagasi käve ma 4-klassilidsõh algkoolih. Koolih umavahelist takahkiusamist ja narmist es olõ, vällä arvatu üts Nikolai-nimeline, istmajäänü, meist hulga vanõmb.

Ku mängsemi rahvastõ palli, sis pelksimi tedä. Tä lei palli nii kõvva, et mõni lats nakas’ õkva ikma. Millegipäräst kiusas’ Nikolai esieränis mu naabripoissi Jaaku. Ütskõrd läts’ Jaak välävetsu istma «suurõlõ as’alõ». Nikolai kussi väläst läbi katskidsõ aknõ Jaagulõ pääle. Jaak tulle vetsust vällä, nõrõt’ kusõst, a ikma es nakka ja oppajalõ kaibama es lää.

Peräst tunnõ kodotii pääl peimi plaani, et nii taad asja jättä ei või. Kavva tä kiusas vähämbit. Otsustimi Nikolailõ tappa anda. Heldur olle iistvidäjä. Järgmädsel pääväl saiõ Heldur ülejäänü poisi kah kampa. Pääle tunnõ pandsõmi nigu harilikult rõivilõ. Osa poissõ lätsi väläkoridori, jäivä sinnä uutma. Nikolai pandsõ sälgä uma lambanahast kaska ja astsõ uhkõl muigõl klassiussõst vällä. Heldur hõigas’: «Nüüd!» Mi hüpsmi kõik kõrraga Nikolailõ sälgä. Timä raput’ hinnäst kõrra ja mi pudõnimi nigu herne lakja. Nikolai olle õks väega tukõv poiss.

Seo olle ka Nikolai viimäne koolipäiv. Rohkõmb tä koolih es käü, saiõ autujuhilua ja tiinse leibä autujuhina.

Oleski Villem

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit