Täämbä om Eesti lipu päiv, a veidü enämb ku nädäli peräst om üts hoobis tõistmuudu tähtpäiv. 1941. aasta suurõst kiudutamisõst saa tinavasta jo säitsekümmend ütesä aastaiga ja õigõ veidü om järgi nuid, kiä tuukõrdsõt külmäle maalõ viimist mäletäse.

Aga õmõta om sääntseid asju, medä perekonnan ja suguvõsan om latsile edesi kõnõld, ja tuuperäst ei unõtõda tuud ülekohut ka sis, ku viimäne Siberide viidü siit ilmast lännü om. Noorõ kaesõ internetist memoriaali lehekülge, otsva säält ummi vanavanõmbõidõ ja tõisi sugulaisi nimmi, arutasõ, konh kandin kiäki oll’ ja kas naide sõpru sugulasõ viimäte asumisel ütstõist tunsõ.

Mul hennel om tuu kiudutamisõga sääne ummamuudu lugu, mea alasi miilde tulõ, ku kuulõ «Saarõmaa valssi». Ku ma lats olli ja Georg Ots raadion taad laul’, tulõt’ mu imä mitu kõrd miilde, kuis timä taad laulu edimält kuuld’. Üts naisterahvas, kiä oll’ ildaaigu Siberist eluga päsnü ja uma ärä võet kodu asõmõl kohegi üte tarõ elämises saanu, kutsõ tedä sisse kullõma, ku illus uus laul om tett. Tuu oll’gi Raimond Valgrõ ja Debora Vaarandi «Saarõmaa valss». Medägi oll’ tuun jutun säänest, mea latsõ pähä nigu kummitama jäije, ja ku jo suurõmb olli, sis halgatu miilde, melle nii.

Inemine oll’ suurõ hädä üle elänü, taalõ oll’ ülekohut tett, taa oll’ kuigimuudu ellu jäänü ja pedi kõkõ ütsindä otsast alustama, aga tä is olõ maailma pääle nii kuri, et ilusat laulu tähele ei olõs pandanu.

Ku pall’u oll’ mi väiksen riigin umal aol inemiisi, kiä Siberist tagasi tullõn peris tühja kotuse päält kõkõ alustama pedi, a õmõta es hädäldä. Naa saie arru, et neil läts’ viil häste, et võõradõ mulda es jää. Tõnõkõrd visati tutvõidõ vahel tuud miilde tulõtõn ennegi mõruvat nall’a, a elu tahtsõ elämist ja rusikõin kässiga jo tüüd ei tii.

Inemise, kiä ka hullun olukõrran pääd ei kaota ja vähämbätki illust ja hääd tähele pandava, tulõva õks elust paremabadõ ja rõõmsamba meelega läbi.
Kas mi põra nii kõva olõ, kas mi tõnõkõrd vähämbät hätä suurõs ei murõta?

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit