Aasta lõpp tulõ ligembäle ja om aig kokkovõttit tetä, ka hindä olõmisõ ja suurõmban plaanin elo kotsilõ.

Mul om külh nii, et midä vanõmbas saa, toda inämb küsü hindä käest, mille ma siiä tulnu olõ, määne om mu tii, kohe ja kuis edesi.

Peris hää om vahepääl küssü ka ummi inemiisi ja sõpru käest, kuimuudu nä sinno periselt nägevä. Las näütäse sullõ ausat piiglit. Seo om hää võimalus oppi, kassu ja hinnäst kõrvalt kaia.

Tulõ miilde, kuis üten väikun küläkesen, kon om mu maamaja, tull’ tsipa napsunõ naabrimiis mu käest küsümä, kas ma iks olõ nõid vai ei. Kuigi pidi ma säändse mõttõ jaos põhjussõ andma. Väikuin paigun mõtõldas arvada inämb naabriidõ olõgi pääle, et ka kuulujutu saanu ümbre kävvü. Seo pandsõ minno mõtlõma, et vast kõrvaltkaejidõ jaos tulõgi määnegi muu pilt vällä.

Mi kõik olõmi jo tulnu siiä ka uma henge iist huult kandma ja tuud piämi mi vahepääl hindäle miilde tulõtama, selle et väega pall’o mi hulgast omma trehvänü matõriaalsusõ ja tarvitamisõ ohvris, nii läävä korõmba tsihi peris meelest.

Mi kihä om säetü planeedi pääle käümä kimmäst rata ja meil kõigil om ka korõmb elotsiht. Ku inemine võtt hinnäst häädüse jaos kokko ja jääs truus umalõ hengele, sis saa tä seod tsihti kävvü. Sagõhõhe ei olõ seo kerge, ku olla kõik aig nigu orrav rattan. Tuuperäst om hää seo ratta päält vahepääl lihtsäle maaha astu ja küssü hindä käest, kiä ma periselt olõ, midä ma periselt kõgõ inämb taha ja midä mullõ periselt vaia om.

Om hää ka hindäle miilde tulõta, et tüü olõ-i elon kõgõ tähtsämb. Kas tüü om tõtõstõ seo, midä sa aastidõ peräst miilde tulõta tahat?

Aasta kõgõ pümmembäl aol võinuki märki hindä pääle, lupa hindäle mõni pikemb paus, minnä mõnda mõtsamajakõistõ, tetä tuld, kullõlda vaikust ja tunda luudusõ ravitsõvat ligidüst. Niisama mol’ota ja märgota kõgõ tähtsämbäst. Selle et sa esi olõtki kõgõ tähtsämb.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit