Mõnõ aokibõna mi elon omma kimmäle esierälidsembä ku tõõsõ. Mõnõ näist omma peris filmi muudu ja jääse pikäs aos miilde.
Olõ tähele pandnu, et kõgõ parõmbalõ jääse aokibõna üten ummi kõgõ väikumbidõ asjuga miilde sis, ku olõ parasjago vahtsõn keskkunnan. Sääl, kon ma hariligult ei olõ, omma meele lihtsäle vallalidsõmba ja herksämbä. Tuuperäst soovita ma vahepääl rändämiisi ette võtta.
Ma olõ Ida-Virumaal sündünü ja üles kasunu. Ildaaigu käve üle pikä ao sugulaisi haudu pääl. Lügänüse kalmuaida omma matõtu mu esä, vanavanõmba ja viil mõnõ sugulasõ. Teimi sõbrannaga kerigumõisan piätüse ja lätsimi säält jalaga kalmuaia pääle. Tii pääl naas’ päiv õkva alla minemä. Lämmi valgus, miä tuu aoni pilvesumma takan uutnu oll’, kullas’ kõrraga terve maastigu üle. Ja samal aol linnas’ üle mi päie luik, kiä kah seo valgusõ seen kullatsõs muutu. Seo oll’ väega lumja aokipõn, õkva ku mõnõn muinasjutun. Mu esä priinimi oll’ kah Luik, tuuperäst mõtli, et jo seo om mu esä heng, kiä hinnäst niiviisi ilmutas.
Hämärän toimõndiva kalmuaia pääl viil üte inemise. Ku ma näidega juttu tei, tull’ vällä, et neo omma mu hää tutva Tal’nast, kiä olli kolm päivä ummi sugulaisi hauda otsnu ja viil seolsamal õdagul seo peräkõrd üles löüdnü. Sis tull’ külh sääne tunnõ pääle, et seo olõ-i lihtsäle juhus, a tan omma mängun mõnõ korõmba jõu. Õdaguhämärän hubisõva kündle anni kinnütüst toolõ, et ka kavvõn Ida-Virumaa nukan om hulga hengi, kiä huulva.
Sammamuudu tulõ miilde üts pilt lännüst aost, kon inne päävä alla minekit üte korõmba mäekundi pääl mu säitsmeaastaganõ poig, kiä oll’ õkva kirotama opnu, tsukõrd’ kulladsõ liiva sisse sõna «armastus». Tuu oll’ uutmalda ja võimsa.
Naid esieräliidsi aokibõnit võisi hindä jaos kirja panda vai ku kipõ om, sis pildimassinaga üles võtta. Mi latsõ ja latsõlatsõ saanu meist parõmbalõ arvo, ku mi umma mõttõilma ja pildikeisi niimuudu alalõ hoitnu.
Soovi, et meil kõigil olõs kõrrast pümmembäs mineväl aol inämb naid esieräliidsi aokibõnit ja et mi näid tähele pandnu. Kuldsõt valgust ja armastust!
Lumiste Kati
Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.