Võro liina küle all Nöörimaal eläs laulja, kiränik ja otsja Lumiste Kati, kiä and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

15. kiri. Mäng om väiku inemise tüü

 
Ma usu, et maailm olõs pall’o helgemb paik, ku inemise tennü veidemb tüüd ja mängnü inämb. Ka ummi latsiga. Herätänü tihtsämpä uma sisemädse latsõ. Seo latsõ, kiä om helevällä, kilgutas ja taht kõgõ vahtsõt avasta. Kuna sa perämäne kõrd suurõst pääst seod teit? Mängset ja hullassit nii, et kõik muu meelest läts’, hälset mõnuga, ronisit puu otsa vai kekset niisama? Inämbüisi suurõ inemise pelgäse hindäst ands’akut tunnõt jättä, a kas üts rõõmsa ja mängolinõ latsõvanõmb ei olõ sis kõgõ parõmb?

Kinä mänguplatsi avitasõ seolõ väega häste üten, a jälki piä ütlemä, et avalikkõ vahvit ja arõndavit mänguplatsõ om Võrol kül väega veidü. Keskliina mänguplatsi pääl ei olõ esiki hälle!

Seost sügüsest naksi umma katõaastagast tütärd latsiaiaga har’otama. Edimält õnnõ poolõ päävä kaupa ja paar kõrda nädälin. Siiäni ollimi õnnõ beebikoolin käünü. Näe uma latsõ päält, ku väega tund tä mõnno tõisi väikeisi inemiisi seltskunnast.

Tunnista, et neo pooligu pääväki latsiaian omma olnu mu jaos väega stressi täüs, selle et osa latsi omma väega kurva, ikva ja uutva immä. Om nätä, et näid sekä ka varanõ heränemine. Nä haigutasõ pall’o ja mõnõl om sääne nägo pään, nigu olõski tä puulunõn. Noho ja köhäga tuvvas ka latsõ hoita, hengämisteie haigusõ omma hariligult kah kurbusõga köüdedü.

Saa arvo noist vanõmbist, kel ei olõ kaaslast vai vanavanõmbit, kiä hoitnu, ja latsiaid om ainumanõ päsemise tii, et samal aol esi tüül kävvü. A inämbüs latsõvanõmbit omma siski katõkõistõ ja üte inemise sissetulõkist pidänü jakkuma, et tõõnõ vanõmb saanu latsõga koton olla.

Hariligõ latsiaidu rühmä omma ülearvo suurõ, et oppaja saanu kõigilõ ütteviisi tähelepandmist jaka ja egä latsõ umaperäga rehkendä. Saa tävveste arvo, et tan avitas õnnõ rividrill ja rangõ režiim, et latsõkar’aga sammu pitä: kõik kõrraga rõivilõ, vällä, sängü, pissile, süümä…

Seo om peris rassõ tüü, tuuperäst kitä väega noid oppajit, kiä seoga egä päiv toimõ tulõva. Siski olõs parõmb, ku rühmä olnu väikumba ja vanõmba löüdnü inämb aigu ummi latsiga ütenkuun olla.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit