Üts hummok heräne üte kõgõ jällembä helü pääle, midä tiiä – mootorsae undaminõ. Tsuska näpo nii sügäväle kõrvu sisse, ku läävä, et seod mitte kullõda, selle et tiiä: jäl võetas puid maaha. Ei, ma ei elä mõtsan ega langi veeren, hoobis Vilja uulitsan, jällen kivimajan. Jah, tunnista, et Kapstamäe tulõtas mullõ Lasnamäed miilde. Tan roit kõgõ ümbre kõllõ tuul, selle et suurõ kivikolaga loova tuulõkalitorõ, ja mäekene esi om kah tuulõlõ miiltpite.

Mitu kuud omma minno tsirgulaulu asõmõl herätänü veomassina, traktori, tiitrulli, kopa ja mõnikõrd ka nigu kirss tordi pääl mootorsaag. Minno nigu küdsetü tasadsõ põrgutulõ pääl, kaiõn, ku pall’o ma suta kannata. Olkõ pääle, et elä neländä kõrra pääl, kost larm siski väega häste är, selle et suurõ maja omma nigu kõlakoda.

Vilja uulidsa veeren võeti maaha kõik elojõun uhkõ puu. Saa arvo, näide juurõ jäi torrõ pandmisõlõ ette, a suurõst tiist kavvõmba, kohe suurõmb massinidõ saismisplats tetäs, ei olõs nä siski segänü. Kas platsi man ei või puid olla? Kas nä satassõ autilõ pääle vai satas sügüse ülearvo pall’o tülüs olõvit lehti? Vai tege tüllü massina sõitminõ väiku tiiruga puust müüdä? Vai olõs niimuudu kaonu paar väärt kotust massinidõ jaos?

Kiä om tuu dirigent, kiä säändsit kandiliidsi käskõ jaga?

Kah’os jakkus säändsit dirigente pia egäle poolõ. Mõtsust massa-i kõnõldagi, a esieränis vallus om kaia maaumanikkõ, kiä häötäse kellegi terve elotüü. Sügüse pidi mu silmä säänest häötämist nägemä Verijärve külän, kon üts vahtsõnõ umanik uma maja ümbrest kõik kandva elojõun uibu ja mar’apuhama maaha võtt’. Süä tsilku verd, selle et mu latsõpõlvõkodo aiaga juhtu õkva sammamuudu. Viiskümmend aastakka hoolõ ja armastusõga luud aid, kohe mu vanaesä päält 50 häste kandva viläpuu ja -puhma oll’ kasuma pandnu, tetti paari pääväga maatasa, et saanu murro kasvata. Neo massimõrva omma nigu kiudutamisõ, säändsit inemiisi tulnu trahvi.

Üte vanaherrä käest kuuli, et viil 1950. aastil kar’ati mustlasõ Kapstamäe nurmi pääl hobõsit. Seo võidsõ kül illos olla! Annas Jummal meile inämb rohenäppõ ja puiõistutajit, et ka kõllõ Kapstamäe saanu uhkõlõ tsirgulaulust häädmiilt tunda.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit