Ütel ilosal põimukuu lõpu pääväl, ku päiv viil paistus ja õhk om suvitsõlt lämmi, trehvämi mu kolmõaastadsõ tütrega Kreutzwaldi majamuusõummi. Mu tütär olõ-i tan varrampa käünü, tuuperäst kõnõlõ tälle ka seost arstiunost, kiä tan kunagi elli.

«A kon uno parhilla om?» küsüs väiku tirtsukõnõ.

«Uno kuuli jo ammu är,» kosta tütrele vasta.

«A mille tä är kuuli?»

«Selle et tä oll’ joba vana, kõik koolõsõ kunagi…» seledä elo müüdäpäsemäldä olõmist.

«Kas sa kah koolõt, imä?»

«Jah, kullakõnõ, ma kah.»

Latsõ nägo lätt viriläs. «Imä, ma ei taha, et sa är koolõt!»

«Lupa sullõ, et ma viil niipia ei koolõ, mi olõmi viil noorõ, sa ja ma…»

A arstiuno ärkuulminõ jääs tütrikku edesi vaivama ja tä küsüs iks vahtsõst ja vahtsõst, kon om arstiuno. Kalõvipoig päst mõnõs aos, vii tähelepandmisõ muialõ.

Muusõumin om kõgõ vaiknõ, niipall’o ku ma säält müüdä olõ jalotanu vai läbi astnu. Kuigi kurvalidsõlt vaiknõ. Maja takan om suur lilliaid, kohe rohkõmb imehtelejit ja elohoitjit är kulunu.

Tunnõ, et om aig Lauluesä perändüst viil inämb avvu ja valgusõ sisse nõsta. Tuuperäst nakka tan vaiksõn Võro liinan laulutsõõrõ kõrraldama. Edimäne oll’ joba 4. süküskuul, a tulõ viil, üten helürändämise ja rõõmuga. Selle et laul tege rõnna rõõmsas.

Olõ tenolik, et Kreutzwald meid kunagi taivahe nõstsõ. Tä herät’ meid üles, et väikun rahvan suurõlt hengädä, nii et heng helisnü ja tuust uhkusõst kasunu kõgõst üle olõva tsiiva.

Olkõ terve tulõma hengelaulutsõõri, kon egäüts saa uma helüga linnõlda, unista ja valla minnä. Kül sis Lauluesä kah rõõmustas.

Lumiste Kati

Kiränik Lumiste Kati and värskit mõttit, kuimuudu egäpääväello vaeldust löüdä ja märgotas tuust, miä parasjago süäme pääl.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit