Seo talv om väega kehvä lumõsaagiga olnu. Edimäne sääne, määnest ei olõki innembä nännü.

Suurõ ettekuulutaja ütlese, et ku talvõl lummõ ei olõ ja külmä ei tulõ, ei olõ ka ilosat suvvõ luuta. Kõik kah’otegijä ja teo eläse kah säändsel talvõl häste ja uutva keväjät, et naada mõnuga kasvokõisi jürämä.

Ku ma nakka naid talvi latsõpõlvõst pääle miilde tulõtama, sis nä olliva iks väega ilosa. Puu olli nii lumidsõ nigu piltpostkaardi pääl. 1960. aastidõ algusõn, ku ma käve algklassõn, oll’ nii pall’o lummõ ja koolitii nii är tuisanu, et es näe, kohe astu. Esä pandsõ külh pedäjäossa katõlõ poolõ tiid, a üüse sattõ sääne paks lumi maaha, et ossõ es olõ inämb sukugi nätä. Nigu kogõmalda tiiraa päält kõrvalõ astsõt, ollit rinnoni lumõn.

Ütskõrd tulli koolist kodo ja essü är. Terve nurm oll’ üleni valgõ, kae, kohepoolõ tahat. Haalsõ läbi lumõ, heng niidiga kaalan. Õnnõs jõudsõ üte maja mano. Lätsi sisse ja küsse tiid. Tull’ vällä, et olligi jo umma küllä jõudnu ja kodokatus kavvõst paistu.

Koolin sai säändside talviga pall’o nall’a. Käve sis Tsolgo koolin. Koolimaja moro pääle oll’ kaivõtu lohk, kohe pidi vahtsõnõ koolimaja tettämä. Sõda tull’ pääle ja jäigi ehitämädä. A lohk um senini alalõ. Sääl lohon olli meil sporditunni ja talvõl lasti riikesega mäest alla. A üts talv sattõ nii pall’o, et tuu lohokõnõ oll’ pia veereni pehmet kohilat lummõ täüs. Ollimi sis internaadin. Lätsimi pääle tunnõ vällä kelgutama. Lasimi mäest alla lohko ja sinnä mi är kattõmi. Kellel kelku es olõ, hüpäs’ niisama lummõ. Lumi oll’ nii sükäv, et päänupp kah es paistu vällä. Kül meil oll’ sis lõbu lajalt. Pruuvsõmi helü perrä är arvada, kon kiäki um. Ollimi iks tükk aigu lumõ sehen. Oppaja jo tull’ vällä meid otsma. Helü oll’, a latsi es kohkil nätä. Naas’ sis meid tarrõ kutsma, a mi es saa kuigi lohost üles. Oppaja tõi redeli, sis ronisimi toda pite nii-üteldä maa pääle tagasi.

Ku oll’ väega külm ja tuisas’, võtsõ mõni hobõsõmiis meid, latsi, rii pääle ja sõidut’ kuuli vai kodo. Vanastõ olli inämbältjaolt kolhoosi hobõsõ, a mõnõl oll’ ammõdi peräst hopõn koton kah, nigu postimehel vai piimä- ja koorõvidäjäl.

Urmi Aili


Ku oll’ väega külm ja tuisas’, võtsõ mõni hobõsõmiis koolilatsõ rii pääle. Pildi pääl sõidutas üts hobõsõmiis pinni. Pilt Urmi Aili pildikogost.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit