Meil oll’ kats tiukrikikast. Nuu es saa hindä vahel läbi ja kakliva kõik aig. Ütskõrd juhtu mi poolõ küllä tulõma tsõdsõ Uibu Elvi Sännäst. Ku tä muru pääle sai, kikka õkva kakliva.

Elvi tull’ küüki ja ütel’ imäle, et kikka kaklõsõ välän. Imä ütel’, et las nä kaklõsõ, ku tahtva, üts tulõ nigunii är tappa. Elvi ütel’, et är tapku, ja lubasi üte kikka hindäle võtta.

Imä küsse, et kuis tsõdsõ tä Sännäle vii. Tsõdsõ lubasi midägi vällä mõtõlda.

Mu esä oll’ jahimiis ja täl oll’ säläkott, millega tä jahin käve. Elvi kaubõl’ esa käest säläkoti, käskse imäl kikka kinni püüdä ja pandsõ tuu kotti. Pää jätse kikkal vällä, kotisuu köütse nööriga ümbre kikka kaala kokku, võtsõ koti sälgä ja nakas’ jalaga Sännäle minemä.

Ku tä sõs tuud säläkotti tagasi tull’ tuuma, ütel’, et kül täl oll’ häbü. Kikas oll’ terve tii kirgnü. Üts miis oll’ vasta tulnu ja soovitanu vasta kirgi, et vast sõs jääs vaiki.

Viil ütel’ Elvi, et kikas um väega tragi ja miildüs tälle.

Pleschi Aino

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit