Saa arru, et siin Võrumaal om iks kõgõ ilusamb luudus,

hulga ruumi ja ei piä inemiisiga pää-jala kuun elämä

 
«A mis värk teil on selle võru keele ja meelega, millest keegi aru ei saa?» küsüse mitmõ mu mittevõrukõisist sõbra Põh’a-Eestist. Seo küsümüs pand minnu alasi mõtlõma võru keele-meele pääle ja võrukõsõs olõmisõ üle.

Ma arva, et seo kiil, midä mõistva võrukõsõ kõnõlda, omgi kõgõ ilusamb asi võrukõsõs olõmisõ man. Seo om sääne kodunõ tunnõ, ku lövvät tõsõ noorõga ütidse keele. Mõnikõrd om peris ummamuudu kõnõlda tõisi hindäiäliidsiga võru kiilt, ku olõt harinu seod kiilt kõnõlõma õnnõ vannu inemiisiga. A ku mi tahami kiilt hoita avvu seen, tulõs kõnõlda võrdsõlt kõigiga.

Kurvas tege tuu, et nuuri siän olõ-õi võru kiil inämb popp. Tuu tulõ tuust, et vanõmba ei kõnõlõ latsiga võru kiilt. Innembi tahetas kõnõlda estonglishit. Mu meelest võinu sis joba kõnõlda puul eesti ja puul võru kiilt, selle et mõnõ võrukiilse lausõ vai sõna andva jutulõ õkvalt vunki mano. Võissi pruuvi inglüse keele sõnnu ja ütlemiisi ka võru kiilde säädi. Usu, et noorõ nakkasõ noid pruukma ja võiolla lätt võru kiil niimuudu jälki muudu.

Võrumaal om küländ lihtsä saia ka võõra inemisega jutusoonõ pääle. Ja mi piässimi tuu üle uhkõ olõma, et meil om midägi tõistmuudu ku muial. Mu meelest om võru keelen hää kõnõlda Võrumaa muusikist, laulõst vai kaemis- ja turismikotussist.

Võrumaal om hää võimalus oppi ka mi perimüskultuuri. Näütüses rahvapille mängmä. Meil om võimalus selges oppi vannu aoluuliidsi Võrumaa pillilukõ, kirota juttõ vai luulõta uman keelen. Tuu poolõst omma mi kandi noorõ külh hää elu pääl. Ka Kalkuna Mari om Võrumaad laulnu pall’u suurõmbas ja rikkambas. Ku inemisel om millegi vasta nii suur huvi ja tahtminõ umma juunt aia, sõs jõutas uma värgiga väega kavvõndahe. Ku om hää huviharidus, sõs lää-i joht kiäki alõvigu pääle ull’uisi tegemä.

Karm reaalsus om ka tuu, et pall’u noorõ tahtva är minnä ja sõs ei lääki võru kiilt-kultuuri vaia. Parõmba meelega opitas inglüse ja hiina kiilt, et tulõvikun vällämaal hää elo pääle saia. Ma olõ esi nuur ja saa tävveste ka säändsest mõttõviiest arru. Täämbädse ao nuuril om rohkõmb võimaluisi opmisõs ja ilma nägemises. Mis meid sõs võisi viil siin väikul maal kinni hoita? Mille piäsi noorõ tundma võru kiilt ja ummi juuri?

Üts om kimmäs – nii veidükene, ku ma olõ maailma nännü, saa arru, et siin Võrumaal om iks kõgõ ilusamb luudus, hulga ruumi ja ei piä inemiisiga pää-jala kuun elämä. Piaaigu egän kotun om uma savvusann ja keldri, täüs hääd-parõmbat. Et inemise siiä jääsi ja tulõsi ka tagasi, pidänü mu meelest kuulutama Võrumaa mahedas maas, kon kihvtipritsil ja mõtsamassinal olõ-i kotust. Prügü olõs sorteeritü ja kraavi puhta. Inemise ehitänü tan luudusõga kuunkõlan hindäle tarri ni kõiki inemiisi võetu sääntselt, nigu nä omma. Mõtsa seen maja man olõs maad, et ummi aiavilju kasvata ja kasvai pääliina sõprulõ müvvä.

Sääntsele Võrumaalõ tahtva kõik jäiä, sääntsele Võrumaale tulõ nuur egä kell tagasi ja sääntsele Võrumaale tulõsi uudistama ja elamä ka vällämaalasõ, kiä tahtva larmist ja kiirusõst puhada puhtan luudusõn ilusidõ inemiisi keskel.


 
 
Raju Eliisabet,
Võrumaa nuur

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit