Üttegi tõpõ olõ-i praavitõdu murõhtamisõ
vai kontrolmalda küläjuttõ edesikõnõlõmisõga
Seo ilma aig ollõv tõõjärgne. Tuu tähendäs, et kõgõ vähämb usutas tiidläisi, kiä ommava ütte vai tõist asja tiidüsligõ meetodiidõga hää hulga aigu uurnu ja võtva tuu päält arvada, et üts vai tõõnõ asi võinu olla vast nii- vai naamuudu. Ma tiiä külh, mille: tiidläse esi ei olõ uskligu inemise, nimä ei julgu konagi rusikiidega rinna pääl trummi lüvvä ja kuuluta, kuis näil om kõgõn õigus ja as’a omma täpselt nii, nigu nimä ütläse. Selle et tiidüsen kimmäid ja lihtsit lahenduisi olõ-i ja õigõ tiidläne kahtlõs elu otsani, kas kõik õks om nii, nigu parhillanõ uurmise sais vällä näütäs, vai om viil määntsidki muid võimaluisi kah.
Usklikul inemisel om elukõnõ pall’u lihtsämb: as’a omma ilman täpselt nii, nigu timä usk. Kuis tuu ütlämine oll’: sa usu minnu, a ma esi usu tädi Miilid, a Miilikene usk… Ütskõik, kedä vai midä timä sis parasjagu usk: imettegevät pütske, kõkkõtiidvät selgeltnägijät, libauudissit, inemiisi iist är käkitüid tarku raamatit vai üleilmalist vandõnõud, kuimuudu vaktsiniirja tahtva mi latsõkõisi sandis tetä vai peris ära tappa, selle et inemiisi om siinilman ülearvo pall’u. Inne ku mõni kuritõbi vai muu hädä om vallalõ päsnü, om Miilikene perädu kuri näidesammu tiidläisi pääle, et mille nä 24 tunni joosul midägi ette ei võta, et timä kallis elukõnõ är pästa.
Tõsõ inemise läävä jäl egä väikugi as’a peräst hindäst vällä ja lugõva, kost vähägi lukõ kannatas, egäsugumaidsi halvu märke vällä. Oll’ vanastõ elänu üts kar’apoiskõnõ, kiä mõistsõ egäst krõbinast, miä koskilt vähägi kõrva puttu, ilmalõpu vällä märki. Nii juusksõ tä kõrda mitu kar’a mant kodu ja rüükse, et võsan ollõv sada sutt. No kas just sada, a viiskümmend õks. Ah et viiskümmend sutt mahu ei mi võpsikuhe är? No sõs oll’ veidemb, katskümmend viis vai viis vai… No kiäki õks oll’, kiä sääl võpsikun krõbist’. Timä õnnõs es olõ tuudaigu sotsaalmeediät ega mobiile, muidu olnu mõnõ ao peräst kõgõn külän ja kavvõmbalgi teedä, et Lepiku talu võpsikun luuras 1000 sutt, kiä omma üle Vinnemaa piiri tulnu, kõik marutaudin ja perädü nällädse. Võih, vellekese, mis no saa, no om lõpp siinsaman, pästkü hinnast, kiä vähägi saa…. Inne pääle tuud, ku talurahvas oll’ kõrda mitu käünü egäs juhus kaeman, et või-olla tõtõstõ om võsavillem kar’a lähküle tulnu ja haud murdmisõplaanõ, a olõ-õs koskil kõgõ vähämbätki soekutsikut nännü, es võta kiäki kar’apoisi rüükmist inämb tõõ päähä. Jama tull’ sõs, ku susi ütskõrd tõtõstõ kar’a manu tull’. A sõs es usu ega kullõ kar’apoiskõsõ juttu inämb kiäki.
Kolmanda inemise omma jälki õkva ku muudsa ao katkukülvjä. Vanastõ usksõ inemise, et maad müüdä käävä säksä rõivin inemise, kiä kihvtitäse kaovett, ja sis päses hirmsa taud vallalõ. Vahtsõl aol kiäki mürgüpulbriga ringi ei käü – tuu jaos om nüüd sõna ja ütismeediä. Nii kõnõlõsõ sõnakatku külvjä egäsugumadsi tühje juttõ, mis nä koskilt vähägi kuulnu ommava. Niimuudu saava nimä kah uma 5 minutit kuulsust kätte ja mõnõl arõmba verega inemisel vererõhu üles ja unõ silmist. Vanast visati sääntsiile inemiisile, kiä külä pääl tühje juttõ kõnõli, tuhka vai suula perrä vai koguni vasta silmi – usuti, et tuu tapp mürgüdse sõnaga tettü kahju är.
Kahjus ei olõ ma ega suur osa inemiisist seenimaani kuulnu, et üttegi tõpõ vai mõnda muud suurõmbat jamma olõs tululikult praavitõdu perädü murõhtamisõ, sõnakatsku külvmise vai kontrolmalda küläjuttõ edesikõnõlõmisõga. Ütskõik, kas tuu külä om peris- vai virtuaalmaailman. Ku nii liisnalt saanu, sis võinu jo suurõ unigu massumasja rahha hoobis parõmbalõ är tarvita. Nii et, hää inemise, hoitkõ selge mõistus alalõ ka sis, ku tõtõst mõni suurõmb jama vai tõbi om koskilt vallalõ päsnü. Mõskõ kõrralikult kässi – kurja ei tii tuu kinkalõgi, aga är hoita võit tuud külh. Ja hindästki mõista ei lää ütski mõistlik inemine haigõst pääst ei tüü manu ega naabriidõlõ «tähtsat sõnna viimä».
Kõivupuu Marju, rahvajuttõ uurja
Kõivupuu Marju.