Vahel tunnus, et mi rahvas nigu omgi luud murõtama ja pelgämä. Ja tuud hätä külh ei olõ, et põhjust ei lövvä.

Ilm lätt kõrrast lämmämbäs. Mitte nii, et peris lämmind aigu enämb om, hoobis sant suusailm tükis olõma kolmveerand aastaiga…

Sügüse oll’gi jo sääne tunnõ, et medägi imelikku sündümä nakas, ku kuldnoka viil oktoobrin traatõ pääl lauli. Ilmamiis Kallisõ Ain omgi ülnü, et nii as’anda lõunõdõ lindamist, nigu tsirgu siist sügüse ette võtti, ei olõ naa varõmb tennü.

Aga ku lehti loet, raadiod kullõt ja telekat kaet, siis saat arru, et tuu, ku pall’u vett meil siihn kraavõ ja suutõ sisse ärä mahus ja kas suvõl mõtsast ja aiast mõnõ marja kah saat, om viil väikene murõ. Ilm om jo peris hukan, tunnist’ rotiaasta edimetse päävä Õhtulehen tuu teema asjatundja Mihkel Kangur. Ta ütel’ esiki, et kõik ei tahaki vast teedä, ku hukan, ja mis mõnõ aasta peräst viil saama nakas…

Jah, mi rahvas om jo murõtama harinu. Põra pinsi pääle saanu ja naide umbõs nelläkümneaastatsõ latsõ tunnistasõ, et pelksi latsõn kõik aig tuumasõta, selle et Venne raadio tuud ütest tüküst korrut’ ja õppusi tetti ka jo nii väikseile, et naa arru es saa, kost saadik taa õppus, kost saadik peris sõda om. A no om meil üts hädä kõik aig, külh ilmaga, külh mõnõ vahtsõ kurja viirusõga. Esi mi olõmi muiduki süüdü. A mis tetä vai tegemälda jätta ja kiä avitas?

Bensiiniga autu häötäs värsket õhku, ellektriga om paremb. A kes tuust kõnõlas, kuis nuide akusiide tegemine ilmalõ, õhulõ, viile ja kõgõlõ muulõ mõjus? Mitu aigu nuu aku vasta pedävä ja kohe naa pandas, ku aig täüs saa? Ku mõtõlda, ku pall’u om meil nuid masinõid, ja ku na kõik ellektriga tüüle nakasõ…

Liha ei olõ illus süvvä, selle et taa tuutmine reostas luudust. Aga määntse söögi vai mõnõ muu asja tegemine, medä uma pendre päält võtta ei saa, määntseidki jääke ei jätä? Ja pendre päält vai puhma küllest võet kraami peat kah õks enämbüisi kiitmä vai küdsämä. A om jo kõnõld tuust kah, et tulõ tegemist peat vähändäma, ahu ja pliidi kütmine egan majan erälde om õks vääga halv asi, mea tulõs ärä keeldä…

Tulõgi nii vällä, et kõik elu om umba ohtlik ja tervüsele halv. Ku kõkõ vääga söämede võtat, sis või katõ kõrva vahel medägi kokku ka joosta.

Vast kümme aastaiga tagasi kuuluti mõnõ noorõ inemise, et nimä söövä nüüd ennegi toorõst kraami ja andva latsile kah kõik kiitmädä-küdsämädä kätte. Sääne asi omgi tõnõkõrd võimalik sääntsein paigun, konh aasta ringi medägi puu ja puhma küllest vai maast võtta om. A meil?

Ildaaigu kirutõdi konhgi naasõst, kiä peaaigu süümise ärä lõpõt’. Kas õnn söögilisandiide tegijäile? Ja mitma aasta iist oll’ juttu noorõst tütrigust, kiä ennegi mõnõ marjaterä ja kastõpisaraga päävän hennel hinge sisen hoit. Mis taast saanu om, ei tiiä.

Et mis sis saama nakas ja mis avitas? Mõistus tükis otsa lõpma külh. Aga ildaaigu olli suurõ maja prügikastin jäl poodisupiga kuun purgi, lakja lahkmada papikasti ja plastmassist karbi segi pillutu, olkõ no, et erälde kasti mõnõkümne sammu kaugutsõl. Ku tuustki reostamisest kuigi jaku olõs saanu.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit