Ma olõ õks ülnü, et meil käävä pall’u asja talgu kõrran, arvada, et tuu järgi, määntse projekti jaos euroliidust rahha jaetas.

Kõrd om kõigil kõrraga vaija soolikõid kontrolli, sis massahaiguisi testi… a esi mõtlõt, et külh olnu häste, ku nuide projekte toel mõni inemine, kiä omgi tervüsega suurõn hädän, mõni kuu vähämb järjekõrran peat uutma, ku medagi om vaja lõigada vai praavita.

Nüüd omma sis sääntse talgu, et vanõmba inemise tulõs nigu auturoolist maha tõsta, selle et naa ei sõida tõnõkõrd vääga kõrraligult. Kõik asja rehkendädes meil viimätsel aol protsendi perrä vällä, aga ma tuust statistikast pall’u ei pea. Kõnõldas ka, et üts statistik ollõv esi uppunu sääntsede ojja, mea keskmiselt mõnikümmend sendimeetrit sükäv oll’.

Kiä tiid, vast juhtugi nii, aga mitte ei tulõ miilde, et olõs kuuldanu, et mõni katsõkümne ligi vai ka veidü vanõmb provva vai härra kedägi surnus olõs sõitunu. Om külh juhtunu, et inemisel rooli takan halv nakas ja taa esi külh pidurda joud, aga kraavi sõit, päälegi omma nuu mehe ollu tüüinemise, mitte esiki pinsi pääl. Üts oll’ mu teedä bussijuht.

Tulõ jo elun egäsugust ette, aga kas tuuperäst peat nakama silte külge pandma. Praegudsõ vanõmba inemise omma enämbüisi tuul aol juhiloa saanu, ku tuu kah selges opati, konh autul suunatulõ nupp om ja et tuud peat alasi jo aigsõst enne käändmä nakamist vaotama, mitte sis, ku joba tõsõlõ ette olõt sõitunu. Ja om teedä, et põra ei tarvita mõnõ kõva mehe ja naasõ suunatuld sukugi, selle et om jo nätä, et naa tulõva. Külä vahel jala kävven peat kah ega minut valmis olõma, et kiä sälgä ei sõida, selle et gaasi vaotõdas maiu vahel, konh latsõ juuskva, kah meheste, ja suunda ei olõ jo vaja näüdädä muidu, ku mõni niisama kangõ autujuht ette jääs. Kae sis või jama tulla!

Sääntseid hirmsõid õnnõtuisi, konh mõnõ mõistusõlda kihutaja peräst mitu inemist, nuide hulgan ka pall’u latsõkõisi surma om saanu, tulõ meil nii pall’u ette, et tõnõkõrd tulõ ikk pääle. Ja ku tuud tapjasohvrit sis uurma nakatas, tulõ vällä, et ei olõ taal tihti edimene sääne tegu; et om varõmb kah enne rooli takka istmist tarvitanu nii viina ku narkotsi, aga varsti õks loa tagasi saanu: nuur inemine peat jo sõita saama. Ja peris andsak om kullõlda ja lukõ, ku hää ja sõbralik poiss taa õks tegelikult om. Kas nuu, kiä timä süü läbi tõistõ ilma lätsi, olkõ vana, timäiälitse vai latsõ, olli halva?

Ildaaigu sõidimi Tartust Võru poolõ, ku mersu müüdä kihut’ nii meist ku viil mitmast iinpuul. Muiduki es näütedä kõrdagi suunatuld. Mõnõkümne kilumeetri peräst saisõ tuu autu tii veeren. Rooli takan es olõ õkva kimmäde vana inemine, poisil es kasu vast õigõdõ habõnagi.
Veitü ao peräst kihut’ tuusama massin jäl meist müüdä, ja muiduki niisama, märku andmada. Tull’ õkva hirm, et kas taa no pruuv, kona tuu mats ärä käü. Meist jäi massin Võru liina piiri lähküle saisma ja oll’ hää miil, et taad rohkõmb es näe. Kaivada ei olõ sääntse pääle kah kohegi mõtõt. Ku autun peenükest tehnikat ei olõ, sis sõna sõna vasta ei olõ mõtõt medägi üldä.

Aga tunnus nii, et sääntseide roolihuligaanõ vasta, kiä hullu muudu kihutasõ, tii pääl müüdä sõitõn nii hendä kui tõisi elust ei hooli, tarvitasõ viina ja muud kraami, mis mõistusõ vii, om keeruline medägi ette võtta. Aga et medägi nigu peat tegemä, sis võedas rahvas sündümise aasta järgi ette ja pandas naa egas juhus jo enne süüpinki, ku naa medägi halva tennü omma.
Tuu om jo pall’u keremb tüü.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit