1941. aastagal kaibõti sõa ettevalmistusõs kaitsõkraavõ Rammuka mõtsuh ja viil muialgi. Pääle sõaväeläisi ollõv kaibmah nuu mehe, kiä tervüseviä peräst olli vällä praagitu (mu imä mälehtämise perrä).
Mi naabritütrik Liiso nakas’ kuramiirmä kraavihalli mehega, Ossiga. Kõik laabu ilosahe, niikavva ku Liiso jäi rasõhõs. Viimäne ai pääle registriirmist, a Ossi jäi kahtlõvalõ saisukotusõlõ. Viimäte ostsõ mõrsja kosilasõlõ vahtsõ ülikunna, midä täl hindäl es olõ ja tuud takistusõs kaibas’. Suurõ takastlitsmise pääle jäi tsura paaripandmisõga nõuhtõ.
Ütel ilosal suvõhummokul pidivägi noorõ hobõsõga Misso vallamajja paariköütmisele sõitma. Inne minekit lipas’ Ossi kemmergohe. Suurõ uutmisõ pääle nägi Liiso, et Ossi silkas hoobis mõtsa poolõ. Noorik naas’ kõva helüga appi rüükmä. Tuudaigu elli küläh pall’o rahvast, kiä kõik kokko kogosi. Ütehkuuh tormati kosilast takah ajama, a as’alda – kätte es saiaki.
Liiso kõrvu kuuldu ümbretsõõri inemiisi käest juttõ, et Ossi kaib Käbli külä man kraavõ. Noorik kirot’ peigmehele palvõkirä tulla tagasi ja saat’ tuu inemiisi piteh pagõjalõ. Tuul aol muud sidepidämise võimalust es olõ.
Mitmõ kuu peräst, ku lats pidi jo sündümä, ilmu Ossi vällä. Inne liitmistseremoonialõ minekit lipas’ miis jälki kemmergohe, a Liiso saisõ peldigu ussõ iih ja kosilanõ pagõma es päse.
Mõni nätäl pääle puja sündümist kattõ Ossi periselt. Koskil tedä nättü es olõ.
Ku poig Andol oll’ joba 38 aastakka, nakas’ Liiso vahtsõst Ossit otsma. Mi küläh elli väega tark miis Põllu Alfred. Timä otsõ koskilt vällä Ossi aadressi. Ossi elli Tal’nah. Liiso alost’ mehega kirju vaihtamist. Säält tulli muidogi kirä vasta kah. Olkõgi et Ossil oll’ joba tõnõ naanõ, latsi täl es olõ.
Ku mu poig sai aastagadsõs ja latsiaiakotust viil es saa, võti ma Liiso liina latsõhoitjas. Jupi ao peräst ilmu Ossi kah mi poolõ, muidogi Liiso kutsmisõ pääle. Naanõ kinkse viil umalõ armsambalõ vatiteki. Esi oll’ tä väega rõõmsa ja õnnõlik.
Ku Liiso tagasi kodo läts’, sõitsõ vana arm sinnä küllä, et pujaga kah tutvas saia. A võta näpust, poig Ando uma naasõga, kiä oll’ takastässütäja, kihoti esä minemä. Liiso jäi perrä ikma.
Nii halõhõlõ lõppigi näide armulugu.
Liira Singa
Reimanni Hildegardi tsehkendüs