Naksi raamadu- ja ka tõisi elun vaia mineviid tarkuisi opma Kaika 8klassilidsõn koolin. Tuudaigu oll’ kooli direktri Meiterni August. Koolitii oll’ selges saanu, kellege kuun kuuli minnä ja koolist kodu kõndi, löütü.

Ütel pääväl, ku tunni läbi, alusti Nummõrti Jaani ja Slooga Aivariga kodutiid. Es jõuaki koolitarõst kauõmbadõ ku koski 30 miitrit ja kodutiile jäi ette uibu. Uibu oll’ vana, vähäkene liuka kasunu ja umbõs viis-kuus miitrit korgõ. Allpuul ossõ es olõ, a üllenpuul olli ossa ja ilusa niildma pandva ubina ossõ küllen. Nuu kutsõva uibu otsa ronimõ.

Jaan ja Aivar tugõsivõ takast, ku ma ronisi tüvve müüdä ülespoolõ. Jõudsõ lõpus ronimisõgõ nii korgõlõ, et saanu ossõ sarjamõ nakatõ. A tuu tüü jäi tegemädä, kuna koolitarõ otsminõ uss läts’ vallalõ ja trepi pääle astsõ direktri.

Nüüd läts’ asi väega kipõs. Jaan ja Aivar andsõvõ jalgulõ vallu. Ma libisti hinnäst kipõlt tüvve müüdä allapoolõ. Jõudsõ nii madalalõ, et pruuvsõ puu otsast maha hüpädä. Lasi käe puu ümbrest vallalõ ja tõuksi hinnäst puust kauõmbalõ. A tuu asõmõl, et maha sadadõ, hoiti minnu keskkotsilt kinni. Ülemine ihuosa vajju allapoolõ ja jala naksivõ taivalõ nõsõma. Püksirihm oll’ ossa taadõ kinni jäänü. Nii ma sääl sipli, vahel pää allpuul ku jala ja sõs jällegi vastapite, pää korgõmbal jalgust, a kihhä ma õigõlõ asõndilõ es saa. Rutul om ruga takan.

Olli koski kats miitrit korgõl ja nüüd astsõ püüne pääle direktri, kes hõigas’: «Är rabõlgu, satat viil alla ja murrat mõnõ kundi är!» Esi juusksõ uibu manu, säädse mu kihä õigõlõ asõndilõ, pää üles ja jala allapoolõ. Sõs võtsõ jalast kinni ja nõstsõ minnu ülespoolõ. Nii sai ossast vallalõ ja lõpus maa pääle.

Sõs ütel’ direktri: «Puu otsa roniminõ om sul selge, a allatulõmist piät viil opma!»

Ekämuudu oppusõgõ sõna ja luulõ võissi joonõ ala tõmmada. A lugu lätt viil edesi.

Aastit ildamba, ku olli sohvri Koondisõ Auto Võru majandin ja vedäsi kraami puutõ müüdä lakja, sai lugu järe.

Saadus oll’ sääne, et pidi sõitma Tsooru poodist Haabsaarõ puuti. Jõudsõ Kaika tiiristi, ku näi tutvat kujju Haabsaarõ poolõ astman. Pidi massina kinni ja paksõ küüti.

Pääle teretämist küsse kooliaignõ direktri: «Kas puu otsast allatulõk om selge?»

Edimält es saa ma arru: «Määndse puu otsast?» Sõs direktri kõnõl’, kuis mu uibu ossa otsast maa pääle pästse. Mul oll’ tuu lugu joba meelest lännü, a pääle kõnõlõmist tull’ miilde, et oll’ jah sääne lugu koolitii algusõn. Pidi tunnistama, et olõ puiõ otsa roninu ja allatulõmisõ kah är opnu, muidu olnu ma iks viil puu otsan.

Sääne lugu juhtu mul targa, peenükese nall’asoonõ ja hää meelenpidämisega direktri Meiterni Augustiga, kelle eludaatumi omma 23.09.1906–29.04.2004.

Reiliku Kalev


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit