Halvust as’ost saa kõnõlda ka vihalda ja ruskit vehken sõtta tormamalda

 
Mõnõ aasta iist saisõmi kuun politsei esieränis rassõhidõ kuritöie uurjaga liina lähkül mõtsanukan. Üle pää kasunun võpistigun, paigan, kohe kiäki naanõ oll’ jätnü uma õkvasündünü rõnnalatsõ. Õkvasündünü väiku inemine oll’ jäetü tarvitõduisi süstlide, mustõ paprõnutsakidõ ja määnüisi lehti vaihõlõ surma uutma. Mäletä, kuis tuul pall’onännül politseil silmä likõs kisksõ ja tä ütel’: uskmalda, et inemine või midägi säänest tetä.

Muidogi ma iki, terve kodotii. Iki ka ildamba tuud luku kirotõn, ku matõrjaali korjamisõ aol rulsõva hinnäst vallalõ viil hullõmbagi luu ärtapõtuist rõnnalatsist. Ma olõ kül aokiränik, a ka inemine, ja seo olõ-i ainumas kõrd, ku aoleheartiklis saama nakkav matõrjaal om minno sisemädselt sügäväle pututanu. Kuis saa tõistmuudu olla ka sis, ku su iin om pilt koolnuspiinatust, palotõdust tsirgupojast vai kassist, kinkalõ noorõ jorsi omma nal’a peräst Torosiili suuhtõ valanu?

Olõ kavvõn tuust, et säändsist juhtumiisist es pidänü kõnõlõma, a küsümüs om, kuis kõnõlda. Ildaaigu tei kriitikat ütele Tarto eläjäkaitsmisõ organisatsiooni internetipostitusõlõ, kon oll’ jaetu mu ku lugõja jaos jämme välläütlemislaadiga pääväkirotust (blogi). Vastussõs sai, et tõistmuudu ei saaki eläjide probleemele tähelepandmist pöördä. Miä kinnitäs mu jaos murõt tekütävät tsihti, kohe mu meelest om minemän suur jago eläjä- ja luuduskaitsõt. Vihanõ (et mitte üteldä räüsäne) sõnatarvitus, kärre sildipandminõ, võimaligult jälle pildi- ja videomatõrjaal.

Jäi märkmä, miä juhtunu, ku perrevägivallast kõnõldu sammamuudu. Et ku aolehti juhtkirä olnu täüs ütlemiisi stiilin «noilõ rõipilõ tulõgi kotus kätte näüdädä» ja nii edesi. Kohe mi niimuudu jõvvami, ku tähtside asjo arotus paistus innembi nigu eloaoliidsi vangõ tülü kinnitsen vangimajan? Kas saadami õigust mõistva asotusõ kuu pääle, sülgämi süüldäolõgi presumptsiooni pääle ja nakkami egä tõsõ- ja neläpäiv liinaplatsõ pääl umakohot mõistma, selle et vimm, miä salaja kogonõnu, piät ütskõrd iks prähvätämä. Päältkaejit olõs iks umajago, ku kaia, ku pall’o säändse postitusõ sotsiaalmeediän kommõntaarõ saava.

Kimmäle tulõ meil avaligult kõnõlda tuust, kuis hirmsidõ asjo pääle reagiiri – egälütel. Mul, sul, latsõl ja latsõ vanõmbal: midä tetä sis, ku olõt trehvänü eläjäpiinamisõ tunnistajas? Baron-Coheni Simon seletäs uma kurjusõ psühholoogiliidsi tagamaid uurvan teossõn «The Science of Evil» psühhopaat Pauli luku: tapmisõ iist kinniistja miis, kiä lõigas’ läbi tälle kõrdsin silmä kaenu mehe kõri, oll’ alostanu näütüses tuust, et riput’ kassilõ jala külge kivi, et filmi ja kaia, kuis valu käen siplõja elläi õks edesi minnä pruuv. Karistus joba edimädse, latsõn korda saadõdu kuritüü iist ja seoga üten käüvä rehabilitatsiooniprotsess, psühholoogi ja sotsiaaltüütäjide abi, avitasõ är hoita tuud, et täämbä kassi nilgvast poiskõsõst saa ütel pääväl mõrdsuk.

A vaivalt, et kärre avalik sõimaminõ ja võimaligult jälle pildi avitasõ üten hätist tiidjämbäs saamisõlõ, mõttõ andmisõlõ ja viil inämb, lahenduisi otsmisõlõ vai võlssi üllenpidämise veidembäs minekile ütiskunnan. Mul om ka rassõ usku, et sääne asi tege annõtajidõ rahakotiravva häätegevüsligõ ütisüisi jaos vallalõ. Tuuperäst omgi esieränis hallõ, ku eläjäkaitsmisõ ütisüs and teedä, et ei näe lihtsäle muud välläpäsemist. Tuul omma muidoki uma põhjussõ, minkast ma ku inemine arvo saa: aastidõpikkunõ puudus kõrraligust rahastamisõst, väsümine, tunnõ, et seo kõik kasus üle pää ja murril tulõki-i lõppu. Pääväst päivä piinamisõ ja valu nägemine, seost tulõ meelehiitmine vai sis tahtminõ «tagasi tetä» – selle et su meelest «kiäki saa-i arvo ja midägi ei muutu». A sõda olõ-i rahu, ilmangi – ja või trehvädä niimuudu, et kaotajas poolõs jääse seon vihatsõn võigõlusõn hoobiski kõgõ nõrgõmba.

A iks olõ ma kimmäs, et saa ka tõistmuudu, vihalda ja ruskit vehken sõtta tormamada. Tuud, kuis kõnõlda luudusõ hätist tõsitsõlõ, a külgetükmiseldä, oppasõ näütüses Mikita Valdur ja Jüssi Fred. Kuis häätegemisütistü saa tõsist teemat inemiisi jaos tähtsä hoita, näütäs vähiravifond «Kingitud elu» – ei pillu ilmangi jämehüisi, a kõnõlõs väega rassõst ja tundligust as’ast, midä meditsiin ja seo rahastaminõ selgele omma, kõgõ sügävä lukupidämisega, väega inemisemuudu.
Ku tsitiiri presidendi dressipluusõt, om sõna egäl juhtumisõl vaba, a sõnavabadus tuu üten ka suurõ vastutusõ. Mi piämi iks veidükese mõtlõma kah, miä suust vai sulõst vällä tulõ, selle et tii põrguhe tüküs iks olõma sillutõdu kõgõ parõmbidõ plaanõga.


 
 
Trelli Kristel,
Navi küläst peri aokiränik

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit