ID-kaardi jama pand mõtlõma tuu pääle, kuis mi egäsugumaidsi mugavuisiga väega är harinu olõmi. Muiduki om mul hää taad juttu kõnõlda, selle et olli noidõ õnnõligõ siän, kinkal õnnistu läbi arvudi kavvõst uma sertifikaat inne kõgõ suurõmba paaniga tegünemist vahtsõnda. Tarvita ummi töie man noid võimaluisi, midä ID-kaart pakk, küländ sakõstõ, ja tuuperäst olli esiki hiitünü katõl pääväl, ku mu kaart poolõlõ jäänü vahtsõndamisõ peräst es tüütä. A asi lõppi ruttu ja om unõhtõt.

Ummõtõ teküt’ taa jama kõvva näpuganäütämist: riik ei saa ummi ülesandidõga toimõ. Om tuuga, kuis om, a ma tõtõstõ usu, et nuu, kiä nädälivaihtusõl lisatüüd tegemä pidi, teivä tuud süämega ja noid võiva säändse sõna väega pahanda.

Periselt om seo, et mi saami koton arvudi takast pangan kävvü ja esi paigun paprilõ allkirju anda, mugavus. Sääne võimalus om olnu vast perämäne kümme aastakka. A täämbä tunnus meile, et tuu om inemiseõigus. Ja ku mi kasvai nädälis tuust ilma jäämi, paistus, et ilma lõpp om käen.

Nii jo ei olõ. Mu meelest mass naidõ vahtsõ ao mugavuisi pääle kaia ku imme pääle ja ei massa õkva pahatsõs saia, ku ütel pääväl imeht es sünnü.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit