Mul om üts tutva vanaproua, eluaignõ kooliopõtaja, kel alasi nägu naarul ja kiä ega sandi asja man mõnõ hää külle kah löüd. Ildaaigu ütel’ tä, et viirusõhirmust om no vast niipall’u kassu, et taa kallistamine vähämbäs jääs.

Timä meelest ollõv imelik, ku inemise, kiä vääga suurõ sõbra ja kalli sugulasõ ei olõ, teretämise vai õnnõ suuvmise manh kallistasõ. «Taa ei olõ jo mi rahva muudu, taa olõmi mi viimätse paarikümne aastaga muialt üle võttanu. Om õmõta enämbüisi teedä, kiä tuud kallistamist taht ja kel taa imelik om, ku inemine puulvõõras,» kõnõl’ enne viimast suurt sõta sündünü naanõ.

Ku mõtlõma naksi, sis löüse, et tuu jutt om peris mõistlik ja mullõ tunnus kah, et tõnõkõrd mindäs kallistamisega liialõ. Ku kaet televiisoringi, ku tähtsä mehe suuri autasusid kätte andva ja kõiki käe andmise asõmõl kallistasõ, sis mõtlõt, ku piinlik võit mõnõl autasu saajal niimuudu suurõ rahva iihn olla.

Ei olõ esi sääntsen olukõrran ollu ja arvada om, et ei tulõ ette kah, aga mullõ oll’ tuustki küländ, ku mitu aastaiga tagasi suurõ firma pääomanik, kellega seeni ennegi mõnõ sõna olli vahetanu ja kiä mukka enämbüisi õks nii-üldä üllest alla kõnõli, hääd uut aastat suuvin kallistama tull’. Tunsõ hennest lollistõ ja naksi õkva kokutama. Medägi tetä ei olõ, Venne aigu sündünüil ja arvada, et noorõmbõilgi ei olõ ollu kotun ummi vahelgi säänest ega asja puhul kallistamise kommõt, taa ei harinõ kõigilõ manu.

Vähämbä rahva tahtva õks suurõmbõidõ ja võõrõmbõidõ muudu olla, tuust patust ei ole eestlase kah prii. Medägi olõmi sakslõisi käest lainanu ja medägi vendläisi mant, ku ka alasi tuud tunnista ei taha. Ku mi uma riigi tagasi saimi ja piiri vallalõ tetti, sis oll’ algusõn muiduki auasi mõnõl lämmäl maal ärä kävvü ja tuust perän pall’u kõnõlda. Kiä mõni aig konhgi kauõmban tüül sai olla, tuu tahtsõ kah õks vällä näüdäda, mea sääl pääle võõra keele oppinu om. Arvada, et nii tull’ tuu kallistamine ja esiki musutamine muudu.

Toode Ülle, kiä aastõid Itaalian om elänü, kõnõl’ ildaaigu raadion, et sääl maal tükiti teretämise aigu kallistama ka viil sis, kui haigus ammu riigin sisen oll’, ja et tuuperäst peat hoolõga passma, et õigõl aol esi mitu sammu tagasi pakõt.

Meil ei olõ taad lõunamaa vunki nii pall’u ja põra meil külh ütski mõistusõga inemine tõsõ lähküle ei tükü, a vast peas tuu pääle mõtlõma, et ega inemine võõra kallistamist ei taha, musutamisest kõnõlamalda. Kõkõ, mea muijal tetäs, ei pea väikene rahvas alasi järgi tegemä, olkõ meil uma kombõ.

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit