Ma tahassi küssü, kas koroona saiõ seos kõrras läbi.

Inemise, kes ku vangin olnu, umma kõik vällä tulnu. Ei määnestki vaihõ hoitmist ega maskõ.

Lätsi esi kah jo tüüle. Minnen panni maski mol’o ette, kuigi tuukõrd es näe ma inämb üttegi maskiga inemist. Ma olli ainumanõ. Kõik mu ümbre kaiva minno säändse kahtlustaja näoga, et vast ma koroonan olõ.

Seletüses olku üteldü, et mul um haigõmajan tettü koroonatest, mis oll’ negatiivnõ. Ja ku ma viil maski sisse köhähti, sõs olliva kõik mu ümbrelt kaonu. Mõtli, et nii umgi hää hinnäst hoita. Ei olõ määnestki murõt, et kiäki sullõ ligi lits.

Käve turu pääl. Sääl ollegi nii, et hää kauba man oll’ inemiisi nigu mehitsit ümbre taro, ei määnestki vaiht.

Tüü man kah naati õkvalt uurma, kas ma iks olõ negatiivnõ ja ei olõ mõnõ tõbitsõga kokko putnu.

Naa manitsusõ umma külh korgõmbalt puult ette antu, a kes näid kullõs. Vast mõni minosugunõ mutikõnõ. Maski kandminõ um kah katõ otsaga asi. Hää um, ku hinnäst ja tõisi kaidsat. A ku suvi otsa mask iin um, sis sügüses olõt nigu pingviin, puul moll’o um päivä saanu ja puul um valgõ.

Üts päiv anti teedä, et üttegi positiivsõt es olõ. Mõtligi, et huraa – koroona om är koolnu! A kos sa tollõga. Rahvas lasti ilma pääle vallalõ ja õkvalt naksiva positiivsõ jäl pääd nõstma, eski paarikümne kaupa päävän.

Tulõssi no ilosidõ ilmu ja lämmä pääväga suvvõ, et naa koroonaviirusõ ütskõrd ummõhtõgi är häössi. Sis saassi jäl nigu vanastõ suvõl pito pitä ja latsõ sügüse ilosahe kuuli minnä.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit