Tsirgu tegevä hoolõga pessi. Kiä säänest sorti, et uma majapedämise ega aasta ütte paika sisse säädvä, viskasõ vanna prahti kotust vällä, et pesä õks munõmises puhtamb saanu.

Inemise tahtva kah nii prahist ku ülearutsõist asjust vallalõ saija, aga olkõ külh, et meil om kiilde jäänü ütlämine, et ülearunõ tulõ mõtsa visada, mi nii tetä ei tohe. Ja enämbüisi ei tii kah…

Õks lövvät kapist, sahvrist vai suhvlist kraami, mea õkva praht ei olõ, aga medä mitu aastaiga tarvitanu ei olõ ja om sinna unõtõt. No kohe panda vai sääntse asja, medä tuul aol, ku poodi vajaligust kraamist lakõ, kingituses tuudi, selle et pall’a käega es tihka nigu küllä tulla.

Liinan omma vahtsõ tarvitamise poodi, kohe võit suurdõ kasti sääntse asja viiä, medä hennel vaija ei lähä, olkõ raamadu vai anuma vai ka kapin numbri võrra kokku lännü rõiva.

A kiä seitungide tagumiitsi külgi kaes, tuu om ammu tähele pandanu, et sääl tahetas egasugutsõid asjakõisi osta ja tõnõkõrd om hind kah manu kirutõt, ku pall’u lubatas massa. No nuu numbri omma külh hausi ajamise muudu…

Tunnus, et järest hullõmbas asi lätt. Ku mõni aasta tagasi taheti peris vannu anumõid ja vaasõ ja pilte, siis nüüd om venneaigsõid kah hirmudu hädäste vaija. Ja et imemise omma rohkõmb ette kaema nakanu, sis ei kirutõda enämb kuulutustõ, et tahetas kodu tulla, olkõ noh, et tegelikult enämbüisi tuud õkva tahetas. Ja et asi julgõmb olõs, om ültü ka nii, et perekond ost, mitte ütsik meesterahvas.

No egal asjal om mitu otsa, tõnõkõrd enämb ku kats. Või ju olla, et järest enämb om nuid, kiä hennele kodu muusõumi tahtva tetä. Ega tuugi halv ei olõ, ku loodõtas tuud kraami perän kallimbalt edesi müvvä, aga tuud edimest müüjät ei olõ illus pettä. Tükis olõma ka säänest rahvast, kiä külh kuulutusõn vanõmba kraami iist suurt raha pakva, aga ku asja nägevä, siis ütläse, et ah taasama omgi… Mul naid joba om mitu tükkü. Odavamalt võttunu külh… Ja siis või juhtuda, et kaupmehe silmä hoobis nuide asju manu kinni jääse, medä ärä anda ei taheta, ja ta kuigi enämb tarõst vällä minnä ei taha.

Tutva vanaprovva kõnõli, et ku morsiklaasõ himustaja tarrõ lask’, tahtsõ tuu vai puulvägüse ärä osta ummamuudu anumat, medä kelgi tõsõl ei olõ ja mis vanainemisel jo noorõlõ sugulasõlõ perändä lubatu. Tä ütel’, et ilmangi enämb kedägi nii tarrõ ei lupa, et mõni uma tutva vai sugulanõ kah manh ei olõ. No mis tetä, karahvine ja vaasikõisi-klaasikõisi olõs tark ärä müvvä külh, aga kedä sa usut ja kedä ei?

Ma tei kah ildaaigu pruuvi, ku üte kuulutusõ pääle kõlisti ja ütli, et mul om sääntseid asju, mea kuulutaja taht, aga ma kodu ei kutsu, saami vällän kokku. Ja ku edimetse huuga küüsüti aadressi, sis tuu jutu pääle, et kodu sisse ei saa, lubati pea tagasi kõlista, medä muiduki ei olõ tett.

Nii et olkõ noh, et kotun ülearust kraami, kaemi taa vanavarakaubandusõga ette!

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit