Tull’ mul miilde üts suvi, kona mi sõsaraga kannu pedi hoitma. Joba varra keväje kävve kana õks aiamaa pääl sapitsõman. Tuul aol väetadi aiakraami õigõ väega, tuuperäst kasvi sääl hää maa pääl liimikide tõttu ilusa kapsta ja ronguli. Kana tahtsõ neid hullustõ, aga mi pedi neid säält är ajama. Mi olli maru tragi kannu vitsaga ja kõva helüga aiast vällä ajama. Algusõn saisõmigi aiamulgu iin, aga meil oll’ ka muud tegemist: tull’ kävvü kassipoigõ kaeman, kas nuu tissi söövä; tull’ kaia, kas ojan vett kah om, et säält läbi kävvü; ja viil pall’u muud. Aga vahel hõigas’ vanaimä, kiä põllõga tull’ riida manu hao perrä: «Latsõ, kos kana omma?!» Kos nä muial õks olli ku hüä mullatsõ pindre pääl. Suvõl oll’ vällän miildüv olõminõ, pallidõ jalguga noorõ haina sisen, kos oll’ juuskmist lõpmalda säitsmeaastaidsil latsil, kel vana sitsikleidi sällän.

Tuul aol pidimi kannu perrä kaema, a ka kikka üle valitsõma. Sügüses kasvi ütele kikkalõ nuuri kikkid ka manu, sis tull’ näide kaklust vitsaga õiõndada. Kikas häbemäldä aeli kannu takan ja tutsut’ näid muru pääl – tuu oll’ suur ülekohus. Nii mi lätsimigi kanulõ appi, et kikkalõ tappa anda, olguki et tuu umma kurjust mi pääl küüdsiga näüdäs’. Õigus pedi olõma ja mi ollimi kohtuniku. Juussõmi vitsaga kikkal takan ja rüüksemi: «Kikaaas, kikaaas, egävene sindrinahk!» Es saa mi kikast kätte, tuu juusksõ ja hüpäs’ aia otsa, lehvit tsiibu ja kirgse kõva helüga nigu sõapassun, tä oll’ nigu mi vainlanõ. Tulõmusõs oll’ vähämb munnõ.

Kesksuvõs oll’ aiakraam suurõs kasunu, kannu es pea nii pall’u vahtma. Sis algu tõistsugunõ lugu. Mõnõ vanõmba kana lõpõti munõmisõ, naksi kloksma ja haudma. Istsõ muudku pesä pääl, nigu olõssi pojaimä, es lasõ tõisi munõmagi. Ku murul kävve, sis hoitsõ tsiibu lakja ja tekse muudku kloks-kloks-kloks. Näile määräti kah karistus. Mamma võtsõ haudva kana, tsusas’ tä kõtualudsõ vette ja köütse ütte jalga müüdä läve lähküle aialipi külge kinni. Tä pedi õdakuni sääl olõma. Tuu oll’ meile ummamuudu uudis. Ütlimi mammalõ, et tuu ja tuu kana jäl havvus. Suurõmba haudja olliva valgõ ja tedrekese värvi. Mamma arvas’, et ega tuu õks ei avita munõmisõl, aga mi ollimi korgõ kohtuniku. Võtsõmi lõuna aigu hende meelest haudva kana, köütsemi jalga müüdä aia viirde kinni. Kaimi sis uhkusõga päält, kuis neli kanna oll’ kinni köüdetü. Oll’ hainaaig ja kellelgi es olõ meid aigu vahti. Kana es püsü sääl tassa, tsipli ja kaaguti. A mis nä sis ei munõ ja kloksva – jäi meile õigus pääle. Kana aga tahtsõva hoobis süvvä ja juvva, üts oll’ hirmuga aia manu ka munõnu. Ku immä köögin es olõ, võtsõmi lupa küsümädä peoga nurmikust vähäkese värsket kohupiimä ja andsõmi tuud kanulõ. Terä olli kavvõn aidan, sinnä es nakka minemä. Peräst imä imest’, kuis taad kohupiimä seokõrd nii vähä tettüs sai…

Sis juhtu papa konnust kodu tulõma, kaiõ kohtuotsust ja kärät’: «Mis taa no tähendäs, kana ei saa süvvä egä juvva? Laskõ õkva valla!» Mi vasta, et nä ei viisi munnõ. Papa ütel’ meile sis pahatsõlt: «Seo om kannu piinaminõ, võtkõ õkva valla! Kas ti tahat Jumala luudut ümbre muuta! Kaegõ, ku ma teid hinnäst õigõ jalga müüdä kablaga kinni köüdä, kas sis om hää olla?!» A mi ollimi kõgõst väsünü ja nällätse. Imä andsõ meile tükü karaskit ja ütel’: «Karask aja kargama.»

Tuuga lõppi mi kar’ussõpõli – kikka vitsutaminõ ja kannu vangistaminõ. Hoopis latsõ olli halva, mitte kana. Järgmädsel suvõl ollimi joba targõmba.

Patte Maimu


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit