Ma olõ imä. A küsümüs um tollõn, kas kanaimä vai rongaimä.
Ku latsõ olli väiku, sis vast iks kanaimä. Kõik aig murõhti, ku kiäki haigõs jäi vai haiglahe panti.
Ku latsõ jo kooliiälidse olliva, sai käütüs tüül 24tunnilidsin vaihtuisin. Tuu üüpäiv, ku ma koton es olõ, kujundi mu latsi sõbra, ütiskund ja uulits. Pätis kül kiäki es lää, a näide hinge jäi iks mõrõ, et egäl aol, ku näil vaia olnu, es olõ imä tukõ võtta. Vanõmb lats vandsõgi elolõ alla ja läts’ är paradiisi. Kah’o muidoki, a mis tetä. Päävar’o, rõiva ja söögi iist oll’ vaia vaiva nätä. Palga olli väiku. Tei ületunnõ, et är ellä. Kodo jaos jäi aigu veidü. Et ma sis olli rongaimä.
Ku latsõ jo nii suurõs saiva, et näil olliva sõbra imäst tähtsämbä, naksi jäl murõhtama. Mis nä tegevä vai tegemäldä jätvä. Kas nä viitsvä viil koolin kävvü ja oppi. Õnnõs umma näil keskastmõ kooli lõpõtõdu ja viimäne lats um ülikoolin diplomitüüni jõudnu.
Sis vahtsõnõ murõ, kon nä elämä nakkasõ. Kanaimä tull’ jäl appi. Käve vaihõpääl katõ kotusõ pääl tüül, et rohkõmb rahha tiini. Lisas viil uma aiamaa, kon kasviva kardohka, põrkna ja muu söögipoolinõ. Tuu iist tull’ kah huult kanda. Ütele latsõlõ saiõ erämaja ja tõõsõlõ kortõr. Tundu, nigu olõssi esi rahul, rongaimä aig sai är lunastõdus. Latsõki võissi nüüd rahul ja tenoligu olla. A kavvõn tollõst. Mis näide jaos kergelt tulnu, tuust väega ei hoolita.
Üts lats elli vaihõpääl tõsõl puul maakerrä ja tulle säält suuri võlguga tagasi. Mõts, maa ja elämine saiõ võlgu kattõs är müüdüs ja viil tuust kõgõst es jakkugi. Es avita midägi, et ma rongaimäst kanaimäs saiõ. Kõgõ peräst murõhti ja vaiva näie.
Prõlla, ku ma vana olõ, um mullõ taast elotüüst perrä jäänü laonu hurdsik, kon ellä ei saa, üürikortõr ja depressioon.
Arva, et ma ei olõki ainumanõ. Vast um viil mõni, kellele sääne lugu tutva ette tulõ.
Urmi Aili