Kiroti aastidõ iist üte luulõtusõ päälkiräga «Kaegõ ette, pangakaart». Tuu sai kirotõdus üte reklaami perrä, kon pank selet’, et sularaha om hirmsalõ must, sääl liigusõ pääl egäsugumadsõ baktõri ja batsilli. Pank soovit’ pangakaardiga massa.

Tuukõrd paistu mullõ, et pangakaardiga omma sama hädä, mis sularahaga: tuu pääl liigussõ nuusama pisiläse. A no om tulnu aig, ku tõtõst pangakaarti saa tarvita niimuudu, et tedä kellegi kätte ei annaki ja kohegi vasta ei putuki. Nii et tuukõrdnõ panga reklaam läts’ no, paarkümmend aastakka ildamba, peris as’a ette.

Täämbä märgimi kõik küländ tihtsäle perrä, midä või puttu, kon kävvü ja ku pall’o kässi mõskõ. Hirmsa tõbi liigus väikun ilmakülän ümbre, tuuperäst. Paiguldõ võtt vahtsõst viirusõst kõnõlõminõ esiki paanika mõõdu, selle et liigus egäsugumast teedüst. Tuuperäst om vaia iks inämb hinnada, kas kõik, mis mi loemi ja kuulõmi, om iks tõtõ. Nigu kirotas tansaman kõrval Kõivupuu Marju, ei olõ paanika kunagi kellelgi avitanu terves saia.

Ülearvo närvi minek ei olõ hää. Saman: väiku ettekaeminõ ei võta kah tükkü külest. Mi saami uma tegemise ja käümise kõrraligult läbi märki, tuujaos om meile mudsu pää sisse antu.

Ja las seebikiitjil ja -müüjil om kah kõrras tsipa tulusamb aig.


Rahmani Jan,
Uma Lehe päätoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit