Ma olõ ummi jalgu ja põlviga hädäh. Mis Karu Jaagul viga, täl piigli, kohe kaia. (Lugu Uman Lehen 26.04. Toim.)

Ma pruuvsõ kah piiglihe kaia, a säält kaes vasta sille näoga tütrik, ku prille olõ-i iih, ja peenikeisi kortsõ silm inämb ei seletägi.

Perrearst kah mukka hädäh. Andsõ saatõkirä, et käügu ma no Tartoh ortopeedi man är, kavva ma vingu. Ütel’, et nädäli peräst sai jo ao.

Arst oll’ väega laadna miis. Lasksõ röntkenipildi tetä ja ütel’: «Memmekene, põlvõ omma är kulunu, midägi ei olõ tetä. Passi tulõ kah kaia!» Ma olli nõuh, et pia 90 aastakka omma neo jala ümbre maakerä käünü ja avitanu mul leibä tiini, a ma ei taha, et nä valtasõ.

Hädä om tuu, et mul ei olõki passi. Ullist pääst es võta. Es tiiä, et vanah iäh vaia tulõ. Tiiä ei, kas ID-kaart kah valu är võtt. Tuu mul om.

Arst kai minno nigu ullikõist ja kirot’ tableti. Kotoh ma poolõ võti. Valu läts’ kõrras üle, a pää oll’ mitu päivä jämme. Kellel ello viländ, sis ütest tabletist avitas.

Sügüse läts’ poig Lindora laatu. Ütli, et toogu putõl hans’at, pidi olõma hää määri. Tutva Meremäe miis saatsõ mullõ pudõli tuud edimäst, mis torost tulõ. Kõva haisu ja kraadiga. Opas’ viil, et peräst piät määrmä õli vai kreemiga, muido võtt naha katski. Valu kattõ mõnõ pääväga ja jala liikva pall’o parõmbahe. Aituma sullõ, Mihklikene!

Tä tiidse, ku vana ma olõ, ja passi es olõ vaiagi.

Pressi Heli

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit