Lasva kandi kodo-uurja ja vanavara koguja Piirisilla Olga Elfriede (1905–2002) om kor’anu mälehtüisi tuust, kuis meil Vanal-Võromaal om jõulupühhi peetü.
Timä vanaimä Liiva Ann käve Rosmalt tüüle Põlva kerigumõisahe. Sääl oll’ 1880. aastil kombõs jõulupito pitä, kohe keriguopõtaja ja timä provva armust ka mõisatiinjide latsi kutsuti.
Latsilõ anti sääl kingis keriguopõtaja latsi kantuid rõivit ja midägi makõt. Keriguopõtaja pidi palvõ. Tä kässe latsil ja vanõmbil jumalasõnna kullõlda ja jumalast säetüid ülembit avvusta.
Tuul aol olli jõulu ja vahtsõ aasta vägevä pühä, mille aigu inemise pruuvsõ umma saatust ette nätä ja mõota.
Jõuluõdagus nõstõti käsikivi ülemine puul üles. Kivi ala panti söögikraami, miä viil pääle kolmõkuningapäivä (vahtsõaastakuu 6. päiv) vällä võeti. Jõulu- ja vahtsõaastaüüs jäeti süük lavva pääle. Kummagi päävä hummogu es lubata ka tarrõ pühki – peläti, et pühit vällä vahtsõ aasta viläõnnõ.
Aholuud ja leevälapju hoiti pühhi aigu tarõn, et terve aasta jakkusi majan leibä.
Ka mõisan ollõv kästü ahoroobi, luvva ja leevälapju pühhi aos küüki tuvva, a põhjus oll’ tõnõ. Mõisasäksä pelksi, et nuu trehväse nõidu kätte, kiä sis näide sällän umma pitto sõitva.
Seo pildi om arvada tennü Mikkelsaarõ Gustav 1920. aastil Urvastõ kihlkunnan Liinamäe kandin. Tuud kaiõn tulõ miilde 50 aastakka tagasi mu man käünü jõulumiis. Tuu oll’ ka ainumanõ kõrd, ku tä käve. Loi sis hirmuga luulõtusõ ja sai kingis värvilidse pangi hernekommõga. A mitte es anna rahhu mõtõ, mille oll’ jõulumehe sällän mu esä kask (külh paheldõ) ja jalan esä vildi…
Ruusmaa Arthur, Vana-Võromaa muusõummõ päävarahoitja
Jõulupuu jõuluvanaga talotarõn 1920. aastil. Pilt om peri Vana-Võromaa kultuurikua muusõumist