Võro gümnaasiumin oll’ minevä nätäl valikainidõ nätäl, kon anti oppust pilditegemisest laulmisõni. Üts esierälidsemb valikainõ oll’ jahindusoppus: gümnaasiuminoorõ opsõ jälgi, nahku ja sarvi tundma ni püssäst märki laskma. «Taast pundist või mõni jahimiis vai -naanõ külh vällä kassu,» muheli oppust vidänü Põlva maakunna jahimiis ja aianduskooli oppaja Lepiski Arvi.

«Seo om tõõnõ kuul Eestimaal, koh om sääne valikainõ nigu jahindus. Kehra gümnaasiumih om kah, joba kolmas aasta,» selet’ Lepiski Arvi. «Võrol om edimäst aastat. Minevä aasta, ku oll’ tuu valiminõ, sis ma tei jahindusõ opikava. 16 opilast tahtsõ, kats naistõrahvast om kah.»

Oppus käve nätäl otsa. Lepiski Arvi selet’, et seo oll’ laembalt sääne luudusõoppus, mitte ütsindä jahipidämise oppaminõ. «Jahindusõ man oll’ juttu ka hääst tavast ja tuust, kedä või laskõ. Tuu ei olõ nii, et võit laskõ, kes ette juhtus.»

Oppaja lassõ ka jälgi, nahku ja pääluiõ perrä är arvada, mändse eläjäga om tego. Noorõ istu es õnnõ koolitarõn, Lepiski Arvi vei nä mõtsa kah. «Jälgi oll’ rassõ nätä, kokko olli sulano. No ilvessejälge näime – tuu peris egäpääväne ei olõ.»

Pääle tuu käüti kähriliina kaeman ja jahikandsi man. «Peräst lätsime lasketiiro laskma. Kõik saiva siledäraudsõst haavlepüssüst märke laske,» selet’ Lepiski Arvi. «Jahimiis tõi märkes taldrekke ja ma ütle, et perüs häste läts’ näil tuu laskminõ.»

Lepiski Arvi arvas, et kõgõ inämb miildügi nuurilõ vast tuu, ku sai väläh kävvü, esi kaia ja käe külge panda. «Pääluu ja naha näile kah miildü. Esi kah ei taha määnestki pikkä juttu hummogust õdaguni kullõlda,» muias’ Räpinä jahimiis.

Lepiski Arvi selet’, et inemise saava arvo, et jahimiihi om vaia sis, ku määnegi hädä om. Tsiakadsu aigu oll’ vaia näütüses tsiko kipõlt veidembäs saia. Ku susi lambit murd, om vaia tedä jahti jne. Selle omgi tähtsä nuurilõ jahimehetarkuisi tutvas tetä, et jahimiihi iks pääle kasunu.

Midä opilasõ jahindusõ-oppusõst kõrva taadõ panni? Haanimaa nuurmiis Vaabi Karl-Gustav ütel’, et miilde jäivä jahisäädüse, jälgi opminõ ja taldrikidõ laskminõ oll’ kah peris põnnõv. «Sai viiest katõlõ pihta – nii et väega häste es lää. Järgmäne kõrd lätt vast parõmbidõ,» selet’ tä. Mille tä valisi koolin kõrvalainõs jahindusõ? «Mu esä sõbõr om jahimiis. Ma olõ tä puul käünü, sääl omma sarvõ, topisõ… Huvitava as’a. Ma tahassi hindäle ütskõrd esi kodo mõnõ topissõ tetä,» kõnõl’ Vaabi Karl-Gustav.

No ja jahimehes plaan tä kah kunagi saia.

Rahmani Jan


Võro gümnaasiumi noorõ jahindustunnin, põdrasarvi näütäs oppaja Lepiski Arvi. Rahmani Jani pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit