Võromaalõ trehväs kõrrast inämb jaapanlaisi. Iks näet sotsiaalmeediän pilte, kon võrokõsõ üten jaapanlaisiga sanna man istva vai mõtsan hulkva. A midä kavvõ külälise siist Võromaalt löüdvä?

Vast kõgõ suurõmbas jaapanlaisi «maalõtuujas» või pitä Kiidi turismitalo peremiist Piho Aigarit. Joba kümme aastakka käävä Kiidil Jaapani tudõngi. Kats kõrda aastan, urbõkuun ja süküskuun, tulõ 10–12 tudõngit nädälis Kiidile ja nä pandas… maatüüd tegemä! Jah, Aigar and ummilõ küläliidsile sitavigla kätte, võtt näidega üten kardoka är, pand nä puid lahkma, mahla pressmä, sanna kütmä vai mõnt muud tarvilist tüüd tegemä. Ja kõgõ tuu man jääse kavvõ külälise viil nii rahulõ, et tulõva tõõnõkõrd tagasi.

Seo kuu ehiti jaapanlasõ Kiidile suvõköögis pinokua. Koda sai valmis ja lõpõtusõs keedeti suurõn paan suurmaputro ja süüdi tuud ütenkuun. Piho Aigari jutu perrä jaapanlaisilõ lihtsä Eesti süük miildüs. Suurmapudõr paistu tsipa harinõmalda, a viisaka jaapanlasõ sei taldrigu ilosalõ tühäs.

Tüü sai valmis. Seo kuu keskpaigan aviti jaapanlasõ Kiidil valmis ehitä pinokua-suvõköögi. Piho Aigari pilt

A miä tuu om, miä jaapanlaisi Võromaal köüt? Joba neläs kõrd Kiidil ollõv Takami Aki ütles, et kõgõ inämb iks rahu ja luudus. «Olõ kasunu liinan, ei olõ pall’o luudusõga kokko puttunu. Tan om illos luudus, taivas, vaikus ja rahu. Ja mullõ periselt miildüs luudusõn tüütämine. Ja inemise – Aigar ja timä pere. Ma taha siiä tagasi,» kõnõlõs Aki.

Muidoki olõ-i maatüü ainumanõ asi, midä Aigar ummilõ kavvõst tulnuilõ küläliisile vällä pakk. Ütenkuun opitas söögitegemist, käüdäs pall’o matkaman ja sõidõtas ilosit kotussit pite. Üts põnnõv asi jaapanlaisi jaos om ka üle piiri Lätin käümine – Jaapanin jo üttegi maisõmaapiiri ei olõ. Ka rahvatandsuõdagust olõ-i küläliisil päsemist, opitas är mitu vanna Eesti tandsu. Ja ku keväjä om viil lumi maan, pandas külälise ka lumõlavvaga sõitma.

Piho Aigar kõnõlõs, et võrokõsõ ja jaapanlasõ omma küländ üttemuudu mõttõilmaga. «Jaapani ja Eesti ütesugumanõ luudususk ja inemiisi tagasihoitja olõk om peris üttemuudu. Ja poolõ sõna päält ütstõõsõst arvvosaaminõ,» tuu Aigar vällä päämidse punkti.

Piho Aigar löüd, et kõgõ tähtsämb om ka turismiettevõtjal jäiä esihindäs ja mitte kedägi mängi vai pruuvi maru põnõvit asju vällä märki. Õigõ om küläliidsile näüdädä peris ello, nigu tan egä päiv eletäs. «Ma tii tan ummi asju, olõ täpsele tuu, kes ma olõ. Kütä sanna innegi, muud olõ-i vaiagi,» seletäs Piho Aigar.

Egä kõrd tegevä Jaapani külälise Kiidil ka uma kultuuriõdagu. Sääl tetäs ja näüdätäs Jaapani süüke ja opatas Jaapani tandsu. Väega suurõlt Piho Aigar noid õdagit vällä kuulutanu ei olõ, inämbüisi saava noist ossa inemise, kink man ütenkuun käüdäs. A ku kiäki seod luku lugõ ja tund, et tahtnu jaapani kultuurist inämb tiidä, sis tä või julgõlõ Piho Aigarilõ kõlista vai kirota ja küssü, kuna järgmäne kultuuriõdak plaanin om.

A päält tuu, et jaapanlasõ Võromaal käävä, käävä ka võrokõsõ Jaapanin. Tansaman kõrvalluun kõnõlõs muusik Kalkuna Mari, määndse omma timä kokkoputmisõ Jaapaniga ja kuimuudu kultuuritegijä plaanva Võromaa jaapanlaisi miilde viiä.

Rahmani Jan


Pilvepiiri pääl. Jaapanlaisist Kiidi turismitalo külälise Munamäe tornin. Piho Aigari pilt

Muusik Kalkuna Mari:

Jaapanin käümine om nigu tõsõ planeedi pääl käümine. Sääl om kõik tõistmuudu – tõnõ kultuur, tõsõ söögi, kiil, kombõ, mõttõviis. Jaapani süük ja söögikultuur miildüs. Kuumaviilätte, vulkaani ja vägevä mäe miildüse. Inämbüs mu sõpru Jaapanin omma muusigu vai kunstnigu ja näide kunst om tõtõstõ armõdu hää, tipptasõmõl, väega häste läbi tunnõtõt. Seo kuts luuma. Mi saami jaapanlaisi käest oppi tenolik olõmist ja nüansitunnõtust ja süväle minekit – seo and elolõ pall’o inämb värvi. Vasta saami pakku avarust ja vaikust, umaette olõmist, midä Jaapanin om pia ilmvõimalda löüdä, a midä egäl inemisel ja esieränis kunstnigul väega vaia om. Kogõmust ja olõmist luudusõn. Väega tähtsä asi, midä võrokõnõ saanu jaapanlasõlõ opada, om «Aigu om!». Selle et jaapanlaisil om kõik aig kipõ ja nä omma hirmsa tüülahkja, esiki puhkust antas näil hulga veidemb ku meil. Harinõmalda, a äge asi om seo, et ku saat Jaapanist hindäle sõbra, sõs tuu om kõgõs elos. Sama asi, ku saat hindäle fänni – tuu om su fänn kõgõs elos. Tuu om õkva ku üts säädüs. Jaapanlasõ mõista-i tõisildõ.

Rehekuun om Eesti festival Jaapanin. Meid lätt sinnä suurõmb punt: ma, Bartosiki Tuulikki, Trad.Attack! ja viil hulga disaineriid. Festival eesti muusiga ja disainiga tulõ kolmõn Jaapani liinan – Tokyon, Koben ja Sakun – ja pääle tuud tuuritasõ kõik artisti viil eräle Jaapanin ümbre. Usumi, et tuust tulõ äge asi! Tsiht olõ-i tsill’okõnõ – viiä Võromaa ja Eesti inämbide jaapanlaisi miilde ja kaardi pääle.


Jaapani raadio- ja festivalirahvas minevä kuu lõpun Mari man. Verevä mütsüga om Jaapani popdiiva Wednesday Campanella. Pilt Kalkuna Mari eräkogost

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit