Pea om jälleki imäkeelepäiv. Kirutami võitsi etteütelüst ja arutami ja arutami, kuis õks kõgõ õigõmb os ollu ja kiä kõgõ targõmb oll’. Mitu päivä enne ja peräst kõnõlami kah õks tuust, et külh om hää, et nii väikul riigil uma kirjakiil alalõ om. A ku pall’u mi õigõdõ tuust märgutami, kuis taasama enämbüisi Põhja-Eestist peri riigikiil muutunu om?

Ega toolõ muiduki medä tetä ei saa, et uusi asju ja masinõid tulõ manu ja nuile tükise võõra keele nime kah külge jäämä. Hullõmb asi om sääntseide sõnnuga, mea meil õks jo ammu olõman omma, a medä nigu häbendeldäs. Ja nii tulõ vägüsi tõnõkõrd miilde vana vaimuka ütlämisega Kitzbergi August ja timä Kniks-Mariihen, kiä veidü aigu liinan koolin oll’ käünü ja peräst talun eesti kiilt vigatsõ saksa keelega segi kõnõli.

No kas peat ütlämä, et lats tarvitas latsihoiuteenust? Nuu teenusõ pakmise ja tarvitamise võtva maainemisel õkva hamba valutama… ja sis ei lähäki hammast parandama, a hoobis hambaraviteenust tarvitama. Ja ku määntsegi asja jaos raha ei olõ, kas nii üldä ei või, kas om paremb ja rõõmsamb, ku ütlät, et ei olõ rahaliisi vahendid.

Ildaaigu sai teedä, et ku medä palama lätt vai vääga haigõs jäät vai om mõnõ pätiga tegemist, sis kõlistat päästekeskustõ ja säält saadõtas sullõ ressurss, mitte autu abiliisi ja päästjäidega. No mille om vaia säänest lorri aia? Võit arvada, et sääne kiil jääs latsilõ külge, naid andsakuid sõnnu tulõ kõik aig veitüviisi manu ja sis taa külh enämb eesti kiil ei olõ. Ja mis viil hullõmb, nii kaos tuu mi pall’u kitet maainemise miil kah ärä. Pall’u sis joudva meid rea pääl hoita Fred Jüssi ja viil mõnõ timäsugutsõ, kedä kullõldas.

Oll’ edimäne pääväpaistõlinõ ilm peräst mitund kuud hülgehalli talvõ. Latsiaia kõkõ tsillõmba olli oppajaidega vällä tullu. Naa juhatõdi kenäste saina viirde tuulõ varju ja kasvataja… no mis ma õmõta kõnõla, oppaja ütel’ umbõs nii, et kaegõ nüüd, latsõ, kuis D-vitamiin ti organismi tulõ… Ku ma ei olõs esi kuuldunu, ma ei olõs uskunu, et nii latsiga kõnõldas. Esi mõtli, et üldäs: näe, latsõkõsõ, kuis päiv jo lämmistäs, pea tulõ kevväi.

Ma mõtli jo aastõid tagasi, ku mõnõ suurõmba kultuurivärgi kõrraldamises raha saamises projekte kirutama tull’ nakada, et ku tuu kirjatüü peas võru keeli tegema, sis ei olõs nii pall’u säänest võõrast juttu, mea arvada inglise keelest üle om võet. No mi kodutsõn keelen ei olõ sääntseid sõnnu. Kas sis rahvarõivõidõ vai küläseltsi aknõkardinõidõ jaos raha os ant, tuud ei tiiä… Aga siski om mul hää miil, et mi uma võru kiil alalõ om ja taad hoolõga tarvitõdas. Kõik tuu jutt, mea murdõn kõnõldas, om hoobis pehmembä kõlaga. Esiki sis, ku peat mõnõlõ ütlämä, et kas sa no ullis lännü olõt, vai medä muud säänest.

Om jo nii?

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit