Küsse ütskõrd hindä käest: mis om jäänü alalõ mu pääzootehniku ammõditüüst, mis inemiisile kasus tulõ. Jupp aigu es tulõ midägi miilde. Lehmälautust inämb piimä ei tulõ: üten omma seen lihalooma, tõsõn saekaatri, kolmas lagunõs niisama. Pikä mõtlõmise pääle tull’ miilde, et võitli vällä üte kõrvalise tii parandusõ. Kahjus liigus sääl kandin põrõlt inemiisi veidü, aga viimädse ao sündmuisi arvõlõ võttõn ei olõ võimalda, et asi muutus.

Põrõlt, ku elu püsüs pensioni nõal, olõ ma mitu kõrda sõna võtnu poodisilte teemal, esi luutmada, et midägi paranõs. Ildaaigu sai nimmatus, et eesti inemine (maarahvas) om nii tark küll, et jaga ütte-tõist kartulisortest ja tund noidõ vasta huvvi. Poodisildi «Holland», «Poola» vai «Läti» kedägi targõmbas ei tii, innembä vastapite. Tahtnu teedä sordinimmi, kuna piiripäälidse rahvana tiiämi kimmäle, et näütüses Lätin om hulka häid kartulisorte. Mullõ hindäle tundu uma jutt nigu kärbläse pirrin, midä kiäki tähele ei panõ. Nüüd aga…

Kõnni poodin kartuliriiulist müüdä ja näe: «Jõgõva kollanõ», paki pääl kirjän, et Võrumaal kasvatõt ja tõsõ külle pääl viil väiku tabõl (veidemb tiidliku inemise jaos), määnes sort mille jaos hää om. Säält saami teedä, et pudrukartulina om «Jõgõva kollanõ» tõisist üle. Asjalik tiidmine, õkva süäme alt lei lämmäs, nigu olõs kiäki tsipa ildas jäänü jaanipääväkingitüse tennü. Mis muud ku kotikõnõ kaindlalõ ja kodu pruuvma, kas maik om õks tuusama. Kas oll’, tuud ei tiiä, inneskist maiku ei mäletä. Pääleki, poig virut’ pannitävve kipõstõ naha vahelõ, ma sai tsipa maitsa. Aga hää oll’ küll. Mõtli, et vähä sai ostõtus, aga uma varajanõ om pia võtmisevalmis.

Kõik mi tiiämi, et kui sa midägi toodat ja müüä tahat, piat nakkama hoolõga reklaami pääle mõtlõma ja kulutama. Aga vot, siin om kartul, midä reklaami ei olõ vaia. Inemistel om pääle uma mudsu ja mäletämise alalõ viil määnegi põlvkondadõülene mälu, midä antas järgmisele põlvõlõ edesi ja midä piat hoitma. Kasvai tuuperäst, et reklaamikulusid kokku hoita.

Jaa, kapitalism ei hooli suurt (eesti) rahva sisseharinust söögipruugist. Tähtis om, et saasi kõrraga osta pall’u, sis tulõ odavamp ja tasus parembalõ är. Aga pääle tasuvusõ om midägi viil: maamehe uhkus. Peris kimmäle mäng «Jõgõva kollatsõ» man ka nostalgia, tuusama vana ja ilusa ao igätsüs. Üts Võrumaa kartulikasvataja võtt’ uma uhkusõ kokku ja kasvat’ ilusa ja hää «Jõgõva kolladsõ». Mu nostalgia sundsõ minnu poodist kartult ostma, midä ma vast innembä ainult kõrra olõ tennü.

Ja viil: päämiselt nostalgia sundsõ minnu üten pojaga tegemä kuhja lahtist haina, hagu all ja valdas keskel ja puha. Inemise kaie ja vanguti pääd, arvada mõnõl rinnun midägi liigahtu.

Kapitalismus ilma uhkusõlda ja nostalgialda ei olõ suurõmb asi. Õnnõs ei saa noid kattõ asja ka är keeldä. Ja vahel võit midägi tetä ka ilma kasu saamalda. Lihtsält tuuperäst, et rinnun liigahtanu.

Nigu vanast ülti: tä om maolõ hää, tä om rinnulõ hää, tä om kõgõlõ hää.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit