Inemise omma eläjä ja läävä egä keväjä viilgi ullimbas, nigu kõnõlõsõ laulusõna. Seo kevväi oll’ sääne, et võisõ inemise peris pääst segi aia, ja lämmi suvõ edimäne puul käändse viil vunki mano.

Tuugi poolõst saa-ai laskõ käest võimalust olla siiämaani kõgõ targõmb inemiseliik (Homo sapiens sapiens) maakerä pääl. Ütstõsõlõ kallalõ kargaminõ ja tsuskminõ olõ-õi targa inemise muudu. Egäüts eläs kimmähe õnnõ esihindä iist, a kõkkõ saa-ai tetä ja üldä niimuudu, et tõisi elo är tsurgit.

Inemise võissi pruuki hüvvi sõnnu ka sõs, ku nimä tuust õkvalt kassu ei saa. Teedä om tuu, et ku näütüses rallirahvas tuu Eesti ettevõtjilõ kümnit tuhandit eurosid, sõs olõ-õi vahet, ku kavvõst nä tulõva ja midä üten toova. A ku külälise tulõva kavvõst, arvada väega pall’o rahha taha kanti maaha jättä ei taha, omma veidükese tõistsugutsõmba ku kohaligu, sõs kaesõ inemise õkva kõõrdu ja nägevä ohtu. Olkõ, et mi inemise pelgäse uma tervüse peräst, tahtva tõsõ tuugi poolõst olla rõõmsa.

Ma arva, et tan kotsil ei olõ lahendus kõiki võrdnõ sõimaminõ, a hoobis hüvvi sõnnu jagaminõ, esieränis noilõ, kiä omma mi kandin vahtsõ. Tulõ alla neeldä tahtminõ kõik kõgõ iist läbi sõimada. Inämb saldmist avitas parõmbat ello ellä nii meil hindäl ku mi keelel.


Saarõ Hipp,
Uma Lehe suvõtoimõndaja

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit