Olle illos ildasuvinõ päiv. Tullimi naabri-Jaaguga koolist ja lepsemi kokko, et läämi Pikämäe järsulõ nõlvalõ pähkmit korjama. Sääl kasvi pall’o sarapuid. Tuu nõlv olle nii äkiline, et sinnä tõõsõ korjaja es lää.

Jõudsõmi peräle, a es saa korjama naadagi, selle et nägimi sarapuupuhmah maru suurt hüürläisi pessä, latsõ pää suuru oll’ külh. Sääl olle pähkmit pall’o. Otsustimi rünnätä.

Korssimi parajit kivve üskä ja naksimi täpsust viskama. Joba edimäidsi pihtasaamiisiga naas’ pesä sumisõma nigu kiimä lännü tsäikann. Hoitsõmi külh kavvõmbalõ, a lõpus meid siski löüti ja alas’ hüürläisi vastarünnäk. Saimi edimädse pinni. «Virga jala, pästke!» oll’ ainumanõ mõtõ.

Joosimi üts ütele, tõõnõ tõõsõlõ poolõ, a hüürläisi olle iks väega pall’o. Saiõ kolm poksu päähä ja kaala. Tuul aol olli algkoolipoissõl pää pall’as aetu. Ma saiõ Luiga Aleksa sanna lipsata, tõmpsi ussõ kinni ja uutsõ hulga aigu, ku vainuvägi rahunõsi.

Järgmädsel pääväl Jaaku es olõki koolih. Tükü ao peräst saiõ timäga kokko. Jaagu pää olle nii paks, silmä kinni paistõtu. Tä es saa mitu päivä kuuli. Kõva poiss olle, es kaiba. Ütel’ esi viil uhkõlõ, et saiõ ütesä poksu.

Nii lõppi mi pähkmih käümine tuukõrra.

Oleski Villem

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit