Innembi ravitsiva inemise pall’o haigusi ummi rohtõ ja sõnnoga är. Olli säändse hädä nigu kaehtaminõ ja roos, millele es olõki muud rohto. Inemise usksõva ja saiva iks terves.

Vana-vanaimä jutu perrä püüti hussõ inne jüripäivä, ku es olõ viil olnu piksevihma, selle et sõs olli neo ravitsõja mürki täüs kogonu talvõga.

Mino miis Ülo ja tsõdsõpoig Eduard lätsi õigõl aol rästikit püüdmä – Suurjärve suu viirde, selle et säält olli nimä varõmp kah hussõ püüdnü. Tagasi tullõn olli mõlõmpil tokkõ otsah ripakil hussi, nigu taheti.

Miihil hää miil, tii pääl kõndõn mõtliva, et tulõs tetä üts nali. Minti Riitsaarõ tallo Märdi ja Madissõ poolõ. Ruttu astuti küüki ja panti hussi pudõlihe. Viin kah oll’ joba valmis otsitu, tuu valõti hussilõ pääle.

Tulliva sõs Märt ja Madis küüki. Mehe ütlivä näile: «Kaegõ, meil juhtu sääne ull’ lugu, et kolmas huss pässi vallalõ ja pagõsi är kohegi tarrõ. Otsõmi kül takan, a kätte es saa. Otskõ ti tä üles ja pankõ hindäle purki.»

Riitsaarõ-poisi jäivä edimält peris vakka. A sis naas’ Märt äkki rüükmä, et vällä siist näide majast ummi hussõga. Ja ku läts’ möllüs vallalõ: tarõn tõmmati sängü kesk tarrõ, otsiti, kohe tuu huss om pagõnu.

Ülo Eduardiga kiti iks köögist takka: «Asi om tõsinõ, otskõ-otskõ!» Esi muidogi naarsõva pääle!

Oh tuud hirmu, mis Madis nägi. «Märt, võta ruttu põrmaduhari ja tulõ lüü maaha, siin diivani all omgi hindä rõngahe tõmmanu!» Märt tull’ pürstiga ja pand’ paugu rõngan olõva püksirihma pihta, mis oll’ kunagi ammu diivani ala sadanu. Hirmul omma jo suurõ silmä!

Märt võtsõ sõs püksirihma kätte ja astsõ küüki. Ütel’ suurõ vihaga mitu kõrda: «Vällä, vällä, vällä ummi hussõga, muido saati uma kere kuumas!» Es jääki miihil üle muud, ku pudõli kätte ja anda jalgulõ kipõ minek.

Riitsaarõ Lainõ


Reimanni Hildegardi tsehkendüs.

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit