Taad bussi pääle ja säält maha minegi juttu om no peris pikält aet. Meil omgi sääne muud, et mõni asi võedas ette, targutõdas ja aijas haussi kah, aga peräst jääs asi nii, nigu ennegi oll’. Selle et ummi vahel üldä om päätähtis, määne inemine tulõ tõsõlõ vasta ja määne ei.
Ma elä suurõmba liina külle alh, bussiga sõidat sinnä puul tunni ja sis näet ja kuulõt ütte ja tõist. Mi liini pääl om üts bussijuht, kel alasi nägu naarul. Võtt vasta kõigi teretüse ja tennämise, koolilatsõ ei tii ka ilmangi koirust, ku tuu miis rooli takan om, ja mõni viil kõlistas kodu, et saa külh sääl peatusõn maha, hää onu om täämbä. Tuu ei tähenda külh sukugi, et bussi egä veitü ao peräst kinni peedäs, aga liinan om sisse sõitõn mitu säänest kotust, konh mõni buss peatas ja mõni ei. Ei olõ nii targas saanu, mink perrä nuid peatuisi sorditas, aga omõta juhus vahel nii, et mõni bussijuht saa sääl kinni petä, mõni ütläs, et ei olõ ette nätt.
Sügüselt näi, ku vast edimätse klassi poiss kilomeetri enne bussijaama liinan maha küüsse. Kõgõpäält kärätedi latsõlõ, et kõnõgu kõvõmbadõ, ja sis ülti rooli takast, et see buss siihn ei peata. Poisil oll’ ikunägu, ku tä bussijaaman maha sai minnä ja juuskma naksi, vast oll’ kohegi trenni ildas jäänü. Olõs tahtunu bussijuhi käest küüssü, kas taal om nüüd taa teo iist kõgõ päävä paremb olla ja kas taal hennel latsõlatsi ei olõ. A mis mõtõt om vihast inemist viil vihatsõmbas aija.
Mõnõl «transpordiministril» om jäl sääne kommõ, et ku inemine liina sisse sõitõn aigsõst küsümä lätt, kas ta siinh vai sääl peatusõn maha minnä saa, sis peedäs taalõ kooni tuu peatusõni pikka ja kurja loengut, kuis nüüd timä peräst säädüst rikutas…, a peräst lastas õks inemine bussist vällä, konh taht. Sis võit olla sõitjal külh sääne tunnõ, et tuu sõiduriist om kõkõ tävvega juhi uma ja timä tuu vaene rahalda sõitapallõja.
Aga tuusama miis, kiä veidü kangõn eesti keelen kõigile latsile ja suurilõ tere vasta ütläs ja peräst hääd päivä suuv – ega timä häädüst kiä iiba ei tarvida, mindäs enämbüisi õks maha ja tuldas pääle säält, konh õigõ kotus. Ei sõida haigõidõ jalguga inemise ega nädäli liina ja ei olõki ega liini pääl nuid sõitjõid nii hirmsa pall’u. Hään tujun ja rahuligu meelega bussijuhtõ om tõisigi, ja kindladõ om naid enämb ku viriläid. Ei olõki vast vaija hiusõkarva lahki aija ei bussin ega ka mõnõn tähtsän amõtiasutusõn. Egal puul om tegelikult nii, et mõni taht hädälist avita, aga mõnõlõ miildüs nii hirmsadõ, ku inemisele ärä üldä saa.
Nõlvaku Kaie