Mul om väega hää naabrimemm üle koridori. Tä om kõik aig hoolõn, kuis ma uma haigusõgõ hakkamõ saa. Kas vai hõikas ussõ vahelt: kuis tervüs om? Memme tuudu lilli omma kah tihtsäle mul vaasin.

Oll’ vanavanõmbitõ päiv. Memm tull’ mullõ ijätüsege küllä, et pühhä pidädä. Seimi ijätüst ja aimi juttu. Perän kaimi viil arvutist pilte. Nii tuu aig läts’ uma tunn-puultõist. Ütekõrragõ mul ussõkell. Mõtli viil, kes tuu tulla saa, meil om trepikua uis jo lukun. Ussõ takan olli memme tütär uma tütrege. Ollivõ väiga tõsitsõ. Tütär küsse imä perrä ja kuun lätsi nä memme poolõ.

Mõnõ ao peräst tull’ memm mullõ kõnõlõmõ, mis juhtu. Latsõlatskõnõ oll’ tahtnu vanaimäle õnnõ suuvi, a kiäki es võta telefoni vasta. Tarõ akõn oll’ valla, tä kuuldsõ helisemise alla är ja nakas’ pelgäme, et vanaimäge om midägi juhtunu. Helistänü sõs imäle kodu Osulalõ. Tuul oll’ võti olõmõn. Ku imä siiä jõudsõ, tullivõ üles, kortõri uis vallalõ, tarõ tühi, vannaimmä koskil. Olli otsnu keldrin ja poodi man. Viimäte oll’ tulnu miilde, et äkke om naabri puul.

Perän ma mõtli, et telefoni piät iks egäl puul üten hoitma, kas vai peldikun. Tedä või kõgõ vaia minnä, esieränis mivanutsil vanul kännõl. Eks näil oll’ kah perän hää miil, et närviline ja segäne lugu õnnõlikult lõppi.

Niklusõ Mare

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit