Lumõlda talvõ üts tagajärg om, et hiire kattõva joba jaanuarikuun ärä. Mitte et är pagõsiva, nimä lihtsalt süüdi ärä! Alõvikun, kon ma elä, süüjiide puudust ei olõ: pääle kasse tegevä jälgi viil tuhkru, nirk, kärp ja aig-aolt om repän läbi jalutanu.

Majast püüse ma lõksiga kümmekond tükkü kinni ja sis oll’ rahu. Edimält oll’ hää miil, et nüüd ei pea leeväkandsu üüses lae ala riputama, aga mõnõ ao peräst naksi mõtlõma: midäs nuu hiiretoidulise nüüd süümä nakkasõ? Jah, tuhkru ja mõni tõnõ kärpläne lätt vette, püüd säält kunnõ vai mõnõ ullimba kala. Aga lumbi pääle tulõ jo kah jää, sis om näil nälg. Ku nii edesi lätt, sis om ainult ao küsümüs, kunas mõni avastas mu laudal hõrrõmba kotusõ ja hädä sis kanulõ!

Õnnõs visas’ veebruari katõl viimätsel pääväl paksu lumõ maha. Ja näe imet – täpselt veebruari eelviimätsel pääväl näi ma köögin jälle hiirt! Peris hää miil oll’, nigu sugulanõ olõs küllä tullu.

Ültäs jo: roti pagõsõ uppuva laiva päält viil inne laiva uppumist. Hiiri, näide vähämbiid velli, ei panõ kiäki tähele, aga millegiperäst om tunnõ, et peris ilma hiirildä lätt kah elu hukka. Järgmises võetas ette kunna ja ilma kunnõlda om joba kihulaisil ja tigudõl pidu. Õigõ jah, kihulaisi häötäse viil peris kõvastõ pardsipoja, aga kas nällädse kärpläse laskvagi pardsil poigõ vällä haudu? Mineväaasta läts’ pardsipaar mu lumbi päält tühält minemä. Jo sis süüdi pesä tühäs.

Nii tä om, et hainasüüjiid söövä lihasüüjä. Lihasüüjiide päämine toidus omma hiire ja kehväl aol kunna. Putukiile jagus põrõlt kah viil süüjiid – pääle egasugutsiide tsirkõ söövä putuka ka ütstõist (ämbliku, lepätriinu jne). Mul om tsipa hirm, et kui hiire kaosõ, om järg tsirkõ käen, ka ku nuu joba otsan, kiä meid sis putukiide iist kaits. Paistus nii, et ega ilmaennustaja ei võlsiki, torme tulõ järjest inämb. Tormist murrõtu mõts om niigi ilõdu kaia: kui säält aga meile putukapilv vasta näku lindas, või mõnõl peris eluisu är minnä. Mürgütämisest ei olõ sis ka inämb abi, mürkü piat sis joba pandma ka tarrõ ja sängü vatiteki alla. Sis ei jää meil muud üle, ku käe taiva poolõ nõsta ja hõigada: kas mi säänest Eestit tahtsõmigi?! Tundus, et põrõlt piat egaüts hindä käest küsümä: midä ma tetä saa, et säänest Eestit es tullu?

Ma olõ umaette märknü, et jätä vist tuu pliiditagudsõ hiire ellu. Väikene ja või-olla naiivnõ tegu, aga umõtagi tegu. Paremb iks, ku uulitsa pääl plakatiidega vehki.

Edimädsel märtsil sulli suur jagu veebruari lõpu lumõst äräki. Kihulaisil oll’ tuupääle nii hää miil, et terve kari linnõl’ ümbre maja.

Süküs, talv ja kevväi omma kõrraga uma asja käsile võtnu, nii et rõõmu jagus kõigilõ. Eestimaa om (viil) elukõlbulik.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit