Käve märdikuu tõõsõl nädälivaihtusõl Võro reisibürooga Lätin. Oll’ väega huvitav reis.

Kõgõpäält kävemi Gauja rahvuspargin Unguri mõisan (Ungurmuiža). Ku muido umma mõisa tettü inämbältjaolt kivist, sis seo oll’ puust ja barokkstiilin.

1728. aastal ostsõ tollõ mõisakotusõ parun Johann Balthasar von Campenhausen, kes oll’ ammõdi poolõst sõaväeläne. Tä oll’ kavva tiinnü Poolan, a ka muial Euruupan. Pääle aoteenistüst 1730. aastal tä lasksõgi tuu mõisahuunõ päämaja ehitä. Edimält ehit’ edimädse kõrra, a et täl oll’ kokko ütessä last, sis perän ehit’ viil tõsõ kõrra kah pääle. Tä lasksõ maaljameistril Georg Dietrich Hinschil sainu pääle pildi tsehkendä ja eski lakkõ olli tettü tsirgu sinidse taiva all lindaman.

Pääle päähuunõ olli sääl viil tsäimaja, koolimaja ja latsi hindä ehitet väikene mängumajakõnõ. Latsi tüükasvatus oll’ jo vanastõ avvu seen. Parun lasksõ latsil esi tuud majakõist ehitä. Päivä latsõ ehitivä, nii häste vai halvastõ, kuis nä mõistiva; a ku õdagu magama lätsivä, lasksõ paruniherrä peris ehitäjil latsi ehitüse är lahku ja nii kavvõlõ kõrralikult ehitä, ku latsil oll’ tettü. Ja nii egä õdagu. Latsilõ jäi tüürõõm ja arvosaaminõ, et nä esi olli nii tubli ja ehitivä nii ilosa mängumajakõsõ valmis.
Sis kävemi viil üten talon veine maitsman. Sääl oll’ tettü eski tsirelihäitsmist ja angõrhainast raviveine. A kõgõ huvitavamb oll’ tuu, et ubina ja pirni olliva puu otsast pudõlihe kasuma pantu ja suurõst pääst vein pääle tettü.

Riian kävemi portsõlanimuusõumin, kon oll’ egäsugutsit ülekullatuisi viiriga serviise ja suuri värviliidsi vaasõ ja vaagnit.
Õdak oll’ illos ja lämmi. Jalotimi Riia keskliinan. Kävemi vabahussamba man kah.

Tõõsõl pääväl kävemi Riian Läti riiklikun oopõri- ja balletitiatrin kaeman Johann Straussi balletti «Ilusal sinisel Doonaul». Es olõki kavva balletti nännü. Osti iks kavalehe kah, vast muido ei saa sisust arvo. Loiõ tuu vinnekiilse seletüse är. A ballett oll’ illos ja kõik emotsiooni olli häste edesi antu, et olõs ilma lugõmalda kah arvo saanu. Tuu lugu oll’ katõst ilosast tütärlatsõst, kes mõlõmba olli armunu nuurdõ muusikuhe.

Pääle etendüst tundsõ, nigu olõssi mitukümmend aastat noorõmbas lännü, nii läts’ tuu esitüs hinge.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit