Päävalu

Päävalu um meil viil alahinnatu ja vähäravitu, a tuu um hädä, midä tulõ ette kõgõ sakõmbast.

Päävalul um pall’o põhjuisi, nigu viipuudus, umbnõ õhk ja vingugaas, kaalast päälenakkav valu (radikuliit), unõlda olõk, pinge ja ületüütämine, ülearvo suur kihäkaal, perilikkus.

Päävalu jaotõdas kattõ sorti:

1) esmanõ valu:

• migreen – ütepuulnõ, tuikaja, või üteh kävvü kuri süä ja ossõndaminõ, valgus- ja müräpelgüs. Ku ei tohtõrda, või minnä üle kroonilidsõs;
• koparpäävalu – ütepuulnõ otsa iin, tukõv ja teküs äkki, või silmist vii vällä võtta, noho, silmälau paistõtus ja higistämine;
• pingepäävalu – mõlõmbapuulnõ, suruv, pitsitäv, mõõdukas. Süä ei olõ kuri, ei lää füüsilidse pingutamisõ pääle suurõmbas. Ku ei tohtõrda, või minnä kroonilidsõs.

Esmadsõ päävalu võiva olla viil köhimisel, võimlõmisõl, erutusõl, külmehtämisel, pitsitämisel (kitsas müts), õhurõhu vaheldumisõl ja magamisõ aol;

2) tõõsõnõ valu:

• pää- vai kaalahaiguisist;
• pää- vai kaalatraumadõst;
• ainõvaihtushaiguisist.

Ajukuur ei valta, a valu nakkas aju veresuunist ja närvirakkõst.

Kimmähe piät arstilõ teedä andma, ku päävalu:

• teküs äkki;
• teküs kur’a süäme ja ossõndamisõga;
• teküs pääle vahtsõ roho võtmist;
• lätt süvembäs (om nädälit);
• teküs füüsilidse pingutamisõ pääle;
• tuu üten segäsüse ja halva nägemise;
• aja unõ päält üles;
• om vahtsõt muudu, midä inne ei olõ olnu.

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit