KAALEPI AIN
(4.06.1926 – 9.06.2020)

om üts mu suur noorõiä oppaja ja mul om süäme pääl ütte-tõist, midä tälle perrä üteldä, no, ku tä pikäle unõlõ suiknu om. Tutvas sai mi Tartun, ku ma luulõtajidõ siän liikma naksi. Tä tull’ eräle minoga võro kiilt kõnõlõma ja takast tõukama võro asja ajamist. Timä oll’ tekev Iheri Rihhardi luulõkogo avaldamisõ man, oll’ tuud lehen kitnü. Kaalepi jutu perrä ollõv mitu koolioppajat är pahanu, et murdõn luulõtõdas ja toda kitetäs. Arõnõsi diskussioon, nigu tä ütel’.

Ain esi oll’ Tartun sündünü, a abiellu Tartu umaaigsõ liinapää Luigõ tütre Astridiga, kelle perre juurõ olli Haukamaal. Ain opsõ naasõesä ja naasõ hõimu käest võro keele Haukamaa keelepruugi är ja tarvit’ toda nii kõnõlõmisõs ku luulõtamisõs ja tõlkmisõs. Ain rõhusi kõgõ Saksa ja Soomõ iinkujjõ pääle, kos kodupaiga keelepruugi mõistminõ om loomulik identiteedi osa ja avvuasi. Kaalepi Ain om tõlknu võro kiilde egiptüse armastuslaulõ ja hispaania romanssõ. Timä võrokiilsist luulõtuisist sai kokko säet värsivihk «Haukamaa laulu’» 1999. aastal – võro kirändüse aastal. 2000. aastagal sai tuu raamatukõnõ Hendrik Adamsoni murdõluulõ avvuhinna.

Kaalepi Aini üts võro kirändüse tüvitekst om kimmähe «Pikse litaania» – inämb tunnõt koorilauluna. Väikesest piksepalvõst om luud maailmatasõmõl litaania. Timä oll’ tuu, kiä kõnõl’, et Bernard Kangro kirot’ pagulaslaagrin näütemängu «Hunt», a tuukõrd joht Karulan kiäki kiräkiilt kõnõlõ-õs. Soovit’ üles otsi ja är tõlki. Tuud ma tei ja raamatukõsõna 1991. aastagal «Susi» ka ilmu. Ain hinnas’ korgõlt Juhan Jaigi loomingut ja soovit’ tollõ ainõtõl ulmõfilmi ja videoid tetä. Tuu om iks viil jovvun soovitus.

Ain oll’ vanaaolidsõ kasvatusõga herräsmiis, kiä tandsõ tangot ja kõnõl’ kümnid kiili, oll’ harit renessansilik humanist. Armast’ veini ja nägi iks naistõrahvid ilusina, daamõna. Lubasi 100aastadsõs ellä. Ma naksi neli aastakka tagasi hummugu Setomaalt timä 90. sünnüpääväle minemä. Jäi uma piibelehekimbuga ildas, tä oll’ peräst edimäst puult jo kodo puhkama lännü, a timä umadsõ ütli, et tä lemmiklill om piibeleht. Tuukõrd viidi mu kimbukõnõ tä üükapi pääle.

Nii mu hää sõbõr ja iinkuju sündü piibelehti häitsemise aigu ja nüüd ka uinu piibelehti häitsemise aigu.
Aitjuma kõgõ iist! Hääd und!

Kauksi Ülle

 
 

Sääne miis

 
Olõ-i’ joht tan säänest miist
nättü enämp kavva,
keä tiis viina õkva viist,
lumõst lahus lavva,

munna sõlmõ keerudas,
kivist pirde lõigus,
võrksit suikma kõnõlas,
kuuljit üles hõigus,

köüdses käänäs haganit,
kõlka’ muudas kaaras –
ja õi nuhklõs paganit
ku’ na’, pümme’, naaras…

Kaalepi Ain

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit