Nimeuurja Fastrõ Mariko and lehele intervjuu, kon kõnõlõs umast doktoritüüst ja muist tegemiisist.

Uurit uman doktoritüün Harglõ kihlkunna viinimmi. Kost sääne teema tull’?

Sääne teema es tulõ õkva, a kujusi ao joosul. Edimält oll’ mul plaanin uuri õdagumeresoomõ kiili kotussõnimin olõvit liigisõnnu, noidõ tähendüisi, levikut. Liigisõna näütäs nimen, määntse kotussõga om tegemist, nigu järv, mägi, kivi jt. Käve Helsingin nimearhiivin, otsõ matõrjaali, käve Tveri oblasti kar’alaisi man välitüül. A sõs sündü tõnõ lats ja asi jäi veidükese katski. Et teemat iks kuigiviisi edesi arõnda, kirudi artikli ütest esierälisest liigisõnast *urg : ura, miä om joba piaaigu keelest är kaonu, a mullõ hindäle häste tutva Mõnistõ kandi kotussõnimist. Muial Võrumaal tundas tedä kah kotussõnimist, a ora-kujol, nigu Veriora, Kiviora jt. Nii ura ku ka ora omma vanast sõnast (*urga ~ *orga) perrä jäänü umasütlejä käänüsse vormi. Sõna tähendäs harilikku oia vai väikut jõekõist. Sõna om levinü ka Lätimaal, paiguldõ arvada esiki Soomõn, kon mõnikõrd om juhtunu nii, et edimält säänest sõnna sisaldava kotussõnime omma arvadu orava-sõnna sisaldavas.

Sõs pia naati Eestin tegemä «Eesti kotussõnimeraamatut» ja kutsuti tuud kirutama kõik Eesti nimeuurja. Kirudi suurõ jao Harglõ kihlkunna artikliid, uursõ viil ka Sangastõ ja Otõmpää kihlkunna kotussõnimmi tähendüst. Kirudi kats pikembät artiklit Harglõ nimmi tähendüisist. Säält tull’ vällä, et ka Harglõ tähtsämbiide kotussiidõ nime omma kuigimuudu viiga köüdedü.

Doktoritüü kirutaminõ iks mugu vinnü ja vinnü. A sõs kai mu juhendaja, Tartu ülikooli eesti murdidõ ja keeleaoluu profesri Pajusalu Karl, et viikogu omma mu artikliidõ ütine juun ja et taast saassi peris hää üte teemaga uurmisõ. Nii sõs lätski.

Määndsit vahtsit tiidmisi su doktoritüü and?

Jõki ja järvi nimmi om hariligult peetü kõgõ vanõmbis ja läbi ao kõgõ veidemb muutunuis. Sõski ei olõ taa rühm üteline ja ka tan lövvüs eri vannusõn nimmi. Mõni nimi või olla nii nuur, et nimetarvitaja mäletäse viil noid inemiisi, kink perrä viikogulõ nimi annõti. Hulga nimmi om annõtu ka talu vai külä perrä. Ku innembi – nt tuhat aastat tagasi – oll’ harilik, et järve vai jõe viirde tettüle küläle annõti nimi viikogu perrä, sõs nüüt om küländ harilik, et viikogu võidas asustusnime perrä ümbre nimetä. Mõni nimi või olla ka nii vana, et harilik inemine ummi keeletiidmiisiga tuu nime tähendüsele ligi ei päseki. Tuusjaos lätt vaia keeleaoluku uurva tiidläse api. Niiviisi om Soomõ keeleaoluulanõ Kallio Petri piinüide süsteemside hääligumuutuisi ja -võrdluisi abiga vällä uurnu, et Koiva nimi om nii vana, et om mi kiilde tulnu läbi balti kiili, a sinnä lainat tundmalda indoeuruupa keelest. Nii et taa nimi om tuhandit aastit vana.

Mu doktoritüü and pia egäle Harglõ kihlkunna viikogunimele peritoluseletüse. Sõski jäi umbõs 12–18% nimist ka ilma hää seletüseldä, a tuu om loomulik. Egän keelen om tundmalda peritollu nimmi. Huvitav oll’ teedä saia, et soiõ nimin om tundmalda peritollu kah küländ hulga, nigu nt Säägüssuu, Mõhklussuu jt. Suunime arvatas mõnikõrd viikogunimmi hulka. Ma olõ uman tüün kah nii tennü, a olõ ka arutanu, mille nä võissi viikogunimmi alt vällä arvada.

Mu uurmisõ kõrvalsaadus oll’ tuu, et vannu üleskirutuisi uurin sai teedüst manu tuu kotsilõ, et Eestin om mõnõl puul ollu sõna vesi innembi tarvitusõl jõenimin sõna jõgi asõmõl. A Soomõst om teedä, et tuu om harilik hoobis järvenimin. Innembi om arvat, et Mustvee nimi om peri Peipsi järvelt, midä om kutsutu nimega *Mustvesi (Soomõ iinkuju tuus om olõman), a sääntsel arvamisõl ei olõ periselt põhja all. *Mustvesi om innembi ollu Mustvee jõe nimi. Toolõ, et sõnna vesi om tarvitõdu innembi sõna jõgi asõmõl, sai kinnütüst Harglõ ala vanust dokumentest.

Mille poolõst omma Lõuna-Eesti viikogonime esierälidse?

Lõuna-Eesti viikogu omma esi tõistmuudu ku Põh’a-Eesti uma. Järvi om inämb ku muial, jõe omma pikembä, noid om hõrrõmbalt. Põh’a-Eesti jõkin omma kärestigu ja karstiala, midä meil nii väega olõ-i. Harglõ kihlkunnan omma päämädse sõski jõe, järvi om veidemb – tuu poolõst om Harglõ ala tõistmuudu muust Võrumaast. Lõuna-Eestin omma nime kah muiduki alalõ hoitunu kohalikun keelen, a ka Põh’a-Eestin omma nuu innembi kiräkeelest tõistmuudu ollu. Lõuna-Eesti järvenimin tulõ sakõstõ ette la-nimelõppu, nigu nimen Lõõdla. Tuu om huvitav, selle et Soomõn tulõ säänest ette õnnõ talunimin, miä om hoobis tõnõ nimeliik. A keele omma sarnadsõ, selle või nimmi umavaihõl võrrõlda.

Ku Lõuna-Eestit võtta häste lajalt, om siin ollu kolm Imäjõkõ. Om parhillanõ Imäjõgi, a sõs omma ollu viil Pihkva Imäjõgi (parhillanõ Velikaja jõgi) ja ka Pärnu jõkõ om innembi kutsutu Imäjões. Kirändüsest om teedä, et suuri jõki nime püsüse häste alalõ, ummõtõgi mi näemi, et kats suurõ jõe nimme omma är muutunu. Ku om väega hää põhjus, mille inemisel om ollu vaia suurt ja tunnõtut nimme muuta, om kõik võimalik. Arvada Pärnu liina tegünemine ja asustusõ tähtsämbäs muutuminõ omma küländ hää põhjusõ. Vai tõiskiilse rahva tulõk, nigu Velikaja nime puhul.

Midä kõnõlõsõ Läti kotussõnime, ku pall’o om sääl õdagumeresoomõ kiili mõjjo ja midä tuust järeldä saa?

Eesti ja läti kiil, viil vanõmbal aol balti ja õdagumeresoomõ keele omma kõrvuisi elänü aastasatu ja aastatuhandit. Kõik kõrvuisi olõva keele mõotasõ ütstõist, olkõ nä sõs pääle peri kasvai esi kiilkunnast. Parhilladsõ Läti ala pääl om elänü ja eläs viil parhillaki mi keelesugulaisi. Viil 1970. aastil omma Eesti keeletiidläse käünü Lätimaal lindistämän võru keele muudu kõnõlõvit leivusid ja ludsisid. Läti nimeuurja Kersti Boiko om tennü Läti kaardi, kon om nätä, et midä inämb Eesti piiri poolõ, tuud inämb om eesti- vai ka liiviperätsit kotussõnimmi, miä omma jäänü läti keele ala ja tettü läti keele perätses. Õdagumeresoomõ kiili ala om varramba ollu hulga suurõmb. Ku inemiisi inämb ei olõ, sõs olnust aost saava kõnõlda innekõkkõ kotussõnime.

Kost om tulnu tunnõt lahingupaiga Ümera nimi?

Ümera nimi om meile häste teedä kirändüsest, a taa nimi om ka periselt Lätimaal olõman. Täämbädsel aol om taa üts tsillukõnõ jõgi, miä juusk Koiva jõkkõ Valmiera lähkül. 12. aastagasaal oll’ tegemist küländ suurõ piirkunnaga. Henriku Liivimaa kroonikan om nimi kirutõt kujul Ymera. Ega peris täpsäle ei tiiä, kuis taad nimme piässi analüüsmä, a olõ vällä paknu, et nime alussõs om muistnõ isikunimi *Ymme, *Imma vai *Immo, nigu ka näütüses nimen Imavere, ja et edimält es olõ taa sukugi viikogu nimi, a asustusnimi.

Midä doktoritüü kirotaminõ ja kaitsminõ ülepää tähendäs? Ku pall’o tüüd ja aigu tuu om võtnu?

Doktoritüü kirutamist saa häste võrrõlda latsõsaamisõga: ideest nika ku kaitsmisõni. Vahepääl mõtõ kasus, tävvenes, käüt juhendajaga kõnõlõman, loet ja uurit. Vahepääl unõtat taa peris är vai essüt mõnõ tõsõ raa pääle, a sõs tulõtas määnegi asi taa jälki miilde. Sõs kirutat, saat tagasisidet, ikõt, murõtat. Taa om üts kõik aig sünnütämine, miä om jo iks rassõ ja vaivalinõ. A huvitav om kah! Kaitsminõ om sõs nigu kaajadsi, kon tähtsä sugulasõ kaesõ latsõkõsõ üle, veidükese noriva ja rõõmustasõ kah.

Määndse omma su plaani edesi, tüün ja tiidüsen?

Kõik Eesti nimeuurja kirutasõ parhilla «Eesti perekunnanimeraamatut», miä piässi valmis saama mõnõ aasta peräst. Tuu uurmisõ tulõmuisi tutvustami ka Uma Lehe lugõjalõ rubriigin «Priinime lugu». Ku nimeuurjilõ rahha jakkus, sõs võissi edesi tetä uma nimeraamadu egäle Võrumaa kihlkunnalõ, kost saassi lukõ kõiki kotussõnimmi ja sääl pantuidõ perekunnanimmi tähendüsest.

Küsse Rahmani Jan


Fastrõ Mariko päält doktoritüü kaitsmist. Saarõ Hipõ pilt

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit