Käve mõni aig tagasi juhiloa arstitõendit uuõndaman. Sääl tull’ täütä ankeet. Muidu kõigildõ asjalik, aga edimäne küsimus oll’ ülearu asjalik: elustiil.
Kõrra käve pääst läbi: elupalutaja. Tuud ma ilmselgelt ei olõ: viina ei võta, suitsu ei tii, narkotsi ei harrasta. Midägi oll’ viil, aga ei tulõ miilde. Kohmassi sis moosõkandi muudu: kantri. Säälsaman tull’ miilde, et mul om jo tuu külmrelvi nõrkus küllen, nii et ontlik vastus ollu: kantri änd vestern. Jumala õnn, et ankeedi täütjä oll’ perearst, kiä mu elustiili kaunis täpsele tiid. Kai mullõ üle prille imelikult otsa ja kirut’ midägi ärä. Ma es nakka kah uurma, midäs tä sinnä kirut’.
Perän, ku asi kõrran ja ma tervüsemajast keväjädse süküsõhu kätte pässi, nakas’ ajun kiäki urgitsõma. Et mis stiili ma sis tegelikult uman elun harrasta. Elupalutaja vastand piäsi olõma: elutulõkistutaja (hindä uma muiduki). Mullõ tundus, et tuu om viil hullõmb tegeläne ku elupalutaja, tuu ma kül olla ei taha.
Järgmine, mis mul miilde tull’, oll’ kaonu Baturini vällämõtõld lõvilakkõ kamja. Et ku näil laka är kammit, sis nakkasõ kõik lõvi hääs. Kunagi, peris poiskõsõn, olõs ma vast tuudki mõtõt heietänü, aga õigõ pea sai mullõ selges, et egäüts piat hindä iist küüdsi ja hambidega saisma. Ja ku lõvi nakkas haina süümä, lätt elu peris hukka.
Mis sis viil? Hall hiirekene – naistõ värk; tuhvlialunõ – mi perren noid ei kanta: hall kardinal – vast kuigipall’u toda esiki olõ. Ütsvahe olli jahimiis, aga tervüs es pea vasta ja muidu kah tunsõ, et mullõ om küländ. Ah jah – rohiline. Umakasvatõt aiakraam om mullõ küll mokkamüüdä ja üttegi elävät elukat ma ilma õiglasõ kohtuotsusõda hukada ei taha. Tuu käü nii inemise, pudulojussõ, mõtstõpra kui ka hainu ja puie-puhmõ kotsilõ. Tollõn olõ ma Valdur Mikitaga üten nõun, et kõigi iinpuul ülesloet tegeläisi kotsilõ piasi kehtima Eesti konstitutsioon – mille poolõst nimä veidemb eestläse omma kui musugudsõ.
Nii sis, et rohiline elustiil. Aga sinnä partinalõ ma joht ei astu. Tuu sellätämine lätt pikäs. Konservatiiv olõ ma kah. Vahtsõ aknõraami telli sis, ku plekinukkõga inämb asja paranda ei anna. Ei, ihnuskoi ma joht ei olõ.
Lihtsämb ollu vast üles lukõ, midä ma ei olõ: ei olõ kommunist, fašist, feminist, globalist, sadist, masohhist, karjerist, vuajerist, sotsialist, šovinist jne. Ütesõnaga: ma ei olõ määnegi pilli lahkiajaja. Kui inemise elänü rahulikult ja mõistusõperrä, es ollu üttegi ismi vaia. Mullõ miildüs küll ummapääd tegutsõda, aga anarhist ma kah ei olõ. Nii sis võinu kiruta ankeeti, et elustiil om mõistusõperäne, aga täpne ei olõ tuugi. Kui õks vaia arust är minnä, sis tulõ minnä.
Arva, et autut võit mu elustiiliga juhti küll.
A aig-aolt võinu egaüts perrä mõtõlda, määnes om timä elustiil ja kas tä kongi üle nuka ei lasõ. Kuigipall’u saat stiili jo ka paranda.
Pulga Jaan