Ma ei olõ umma passi inämb niiväega uurnu, aga umavannudsõ tunnõt õks är, kasvai näo perrä. Kui sis näide ilmanägemist jutu sisen uurma nakkat, tulõ vällä kats erisugust suhtumist.

Üte ütlese, et nimä määnestki suurõmbat tüüd ette ei võta, et nigunii elupäivi inämb pikält ei anta ja kellele sa kõik jätät vai perändät. Tävveste õigõ jutt, ainult üts asi ei klapi. Kiäki ei tiiä, või-olla ülemise kõrra peremiis tege sinuga säänest nall’a, et lask ellä näütüses 110-aastasõs. Midä sa sis tiit nuu 40 aastat, kas oodat kõik aig vikadimiist?

Ma esi loe hinnäst tõsõ pundi mehes. Nuu omma umas võtnu, et elupäivi hulk ei olõ uma tetä, tuuperäst ei massaki vikadimehega rehkendä. Ja tuugi ei olõ peris mõttõkas, ku nakkat ütte vai tõist minekuviisi pelgämä ja timä iist hinnäst hirmsalõ hoitma. Kas sullõ saadõtas perrä vähk, autuavarii, mõni pisilanõ vai ütläs sisemine pump üles – suurt vahet ei olõ. Ütläs jo vanasõnagi, et kiä piat puumissurma kuulma, tuu ei upu.

Tuust kõgõst järgneski, et tulõ ellä nii, nigu vikadimiist ja timä käsilaisi ei olõski. Maja katus piat õks kimmäs olõma, ahu ei tohe tossu vällä laskõ, aknõ iist är sadada ja hää ollu, kui saina kah tuult läbi es lasknu. Ja maja ümbre võinu mõni lillekene kõik aig häitsedä. Mõni ohtlik vai ülearunõ puu tullu kah maha võtta. Ja kohe vaja, sinnä tulõ puid manu istutada.

Mul om timahava joba 200 kuusõistikut maha pantu, terve talv om võssa maha võetu ja jämmemb kraam riita pantu. Aiakraam om ka suurõlt jaolt maan. Kui suvõl perrä tultas, küll kiäki karduli üles võtt. Ja palgi ei jää kah lõikamada, ku aig käen.

Ütesõnaga, niikaua, ku tulõ ellä, niikaua tulõ vajaliku asja är tetä. Kui mõnda asja esi peris häste ei jõvva, tulõ mõtõlda, kedä appi kutsu. Sääne omgi elu ja säändses tä ilmselt ka jääs. Sääne oll’ tä innembä kah ja hätä ei olõ midägi.

Pass om tõnõ asi, tuud piat aig-aolt vahetama. Ellu vaheta om ilmvõimatu.

Nii et lasõmi kävvü ja kullõmi üte kõrvaga raadiot, miä tuu arvas.

Pulga Jaan

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit