Ku lämmäl aol sääl elät, konh hää rahulik ja illus toimõta, sis peat tiidmä, et olõt tuun majakõsõn ja aian tsirkõ ja eläjeide küläline. Naa omma siihn kõik aig ja hää, ku tarrõ ei tüki.
Tinavaasta oll’ hiiriga nii, et naa olõs nigu võinu jo vällän värsket luhvti võtta, a enne jaani oll’ üts hommuk kuulda, et kiäki järä kööginulgan. Nätä es olõ muud ku seitungi viir, mea tasahaaval põrmaduliistu takka kattõ. Kae no, mea tähendäs, ku viimätsel aol ütest tüküst kuulõt ja loet, et suur vaesus om tulõkil, nälgä ja külmä mi kõik talvõl koolõ. No arvas’ vast loomakõnõ, et vahtsõ pesä jaos peat pehmembä paprõ jo aigsõst valmis kaema, selle et ku pererahvas nii vaesõs jääs, et enämb seitungid ei telliki, kost sis saat…
Nii virgalõ eläjeloomale avit’ mulgu kinnitopmine, vahtsõt taa tegema is naka.
Tuu, et tialasõ, aga ka mehitse ja hüürläse hendä suvõl aida ja tarõ saina vahele sisse säädvä, om jo harinu asi. See suvi olli mehitse peris ummamuudu. Ku õdagult vüürüsen sai istutus, sis tull’ ütest tüküst ette, et kiäki nigu kõnõlas vällän. Es olõ sääl kedägi, a nimä tekki hennest üümajalõ säädin säänest jorisavat hellü, nigu os mõni miis porisanu, et näet, sa jäit ilda pääle, vai naisterahvas kellegi kärre häälega kõrralduisi jaganu.
Ku päiv minekil om, sis nakasõ vällän sääntse helü, nigu olõs hirmsõid mõtsaeläjeid tarõ takka valla lastu. Või-olla mõni tsirk, kedä ennembi kuuldunu ei olõ, aga või-olla ka ilves. Tuugi luum ei olõ enämb määnegi ime ja patsiir tõnõkõrd peris rahuligult ka suurõ tii veeren. No olkõ noh, pääasi, et karduliviirguisi ei passi. Ku tasalikku nahistamist ja ruigamist kuulõt, om asi hullõmb ja tulõ hirmutusõ vällä panda. Tsiaimä või tulla ummi latsiga kaema, kas jo saa nailõ kardulivõtmise kursuisi kõrralda.
Üts tõbras om siski ohtligumb kui tsiga. Ime külh, et matsutamist kuulda ei olõ, ku Ameerikamaalt peri mardiga, kiä päivält ärä korjamada jäije, kardulipäälseid söövä!
Kitsõ sööva oja veeren nigu kodulooma ja tõnõkõrd näet võsa vahel põtra kah.
Päivält om hää miil, ku tsirgu sinnu ei unõta, ku pennerde kotsil koogutat. Viit-kuut tunnõt laulu järgi, tõsõ olõs nigu peris vahtsõ ja võõra. Mugu kullõ ja kitä! Panni tähele, et peoleo omma ka vast henele logopeedi võttunu ja nuu oppaja omma erisugutsõid koolituisi saanu. Mõni laul’ maru pikält, nii et Tiidu söögikotin om teolõ minnen egasugust värki, viimäte lämmi pini ja kokakoola kah. Aga tõnõ ütel’ ennegi mokaotsast, et Tiit om … kos, ei kuulõki.
Üts ööbik es talda see suvi sukugi vaiki jäijä ja lask’ juulikuu kah viil laulu. Ei mõsta muud arvada, ku et vast oll’ tõnõ puul hukka saanu vai tõsõlõ lännü ja tsirgukõnõ luutsõ viil kedagi löüdä…
Puukoristaja muiduki aknõ ala laulma ei tulõ, taal omma uma kombõ. Nigu valgõs läts’, tull’ mitu hommugut järest aknõ kotsile saina pääle kolkma, et mist ti makat, kas ei tiia, ku lühükene om siin kandin valgõ aig. Ku akõn vallalõ tettüs ja küüstüs sai, kuis tal mudsuga om ja kas ta kellä tund, sis linnas’ külh minemä, aga ega silm jo enämb kinni es lähä…
Üts ull’ asi om siski manu tullu, medä mi kandin ennembi es olõ. Hussi tükise kodu! Ku ma lats olli, sis kõnõldi, et Sinesaarõ suun om hussõ ja marjalõ minti alasi säärikuidõga, aga ma külh ilmangi üttegi hussi es näe. Aga nüüd sääde jämme nastik hennest tarõ ussõ ala kivi pääle kerrä nigu õigõ miis konagi.
Ja üts vähämb oll’ löüdänü mulgu, kost kemmergudõ suikma pässi. Seeni, ku tuu kotus selges sai, kost ta sisse tükke, sai enne tuudõ asutustõ minekit jalaga vasta ust lüüdüs ja tuu kommõ jäi tüküs aos külge… Olkõ noh, et ei olõ ohtlik ja püünd hiiri ja medä viil, hussi kotus om õks mõtsan.
Põra peas hussi külh joba talvõkorterin olõma. Hiiri ja rottõ aja takan hoobis nugis, kelle miildüs üüse suurõ kolinaga tarõ pääle tulla ja hennest tükk aigu sisse säädi. Tõnõkõrd nakas sääl kraami uma käpä järgi ümbre säädmä, sis juusk nigu ratsavägi üle lae. Taalõ saa kah mõnikõrd kolgitus ja ültüs, et om üümajalõ oodõtu külh, aga viisakambal aol. Vahel õks kullõs vai lätt ka muijalõ, konh kott, sääl kodu!
Põra om päivält tõnõkõrd vällän nii vaganõ, et võit puulehe maha sadamist kuulda. Ja värve jagus puielõ ja pääväminegi aigu taivaviirde.
Taa om kah illus aig!
Nõlvaku Kaie
Kitsõ sööva oja veeren nigu kodueläje ja tõnõkõrd näet võsa vahel põtra kah.