Oll’ 1970. aastidõ tõnõ puul, ku käve Pihkva-Riia kivitii ümbreehitüs. Tuu tii oll’ ehitet tsaariaigu Katariina II käsü pääle. Vinne aigu oll’ sinnä pääle pantu asfalt. Kaardi perrä olli sääl küländki pikä sirgõ. Inne vaihõpääl tekse tii mõnõ haagi ja läts’ sis jäl sirgõ tsihiga edesi. Rahva jutu perrä oll’ Katariinal juunlavvaga tiitsihi tõmbamisõl sõrmõ ette jäänü ja nii tulliki jõnksu sisse.
Periselt oll’ asi pall’u proosalidsõmb. Tüümiihis olli tuukõrd sõavangi, kelle tehnika oll’ päämiselt lapju ja kirka, a ku tull’ ette korgõ mägi vai sükäv suu, sis minti tiiruga ümbre.
Tan tulõ juttu ütest mäest Misso ja Käbli vaihõl, minkast kül tii es lää ümbre, a õkva üle. Meil tull’ tuusama tii kaiba läbi mäe umbõs neli-viis miitret allapoolõ. Õnnõs meil olli tsipa suurõmba lapju – meil olli eski kopa olõmah.
Kopp oll’gi tuud mäke joba tükk aigu pusknu ja jõudnu pia poolõ pääle, ku ütel hummogul sõidimi bussiga tüü manu. Üüse oll’ tullu vihma ja värskelt kaivõt perv oll’ tsipa varisnu. Maa seest paistu midägi esierälist – kivi tuu es olõ, oll’ nigu paa põh’a muudu. Kõik naksi hõiskama: kullapada, kullapada!
Võtimi väiku lapju ja lätsimi lähembäst uurma. Ku siiva vällä tulli, sis jõudsõ peräle, et tegemist om taivadsõ kingitüsega ja tuuga ei massa nall’a tetä. Ku pall’u tsusit, võit esi kah taivariiki linnada.
Teedüstimi «kullapaast» ka tuukõrdsõt sõakommissariaati. Säält üteldi, et egäsugunõ tüü tulõ saisma panda ja katõ nädäli joosul tulõva Kohtla-Järvelt minööri.
Kos mi saimi tüüd saisma panda. Jätsemi tuu kotusõ vaihõlõ ja tüü käve edesi. Ütskõrd, ku minööri paiga pääle jõudsõ, oll’ meil mägi joba unõtõt, inne väiku saarõkõnõ saisõ kesk platsi.
Minööri – maior ja seeru – ütlivä, et tegu om mitusata killo kaaldva sõaaigsõ linnugipommiga ja tuu tulõ kotusõ pääl õhku laskõ. Lähkün olõvidõ elämiisi aknõ tulli kinni katta. Ku ettevalmistusõ tettü, küsse ma maiori käest, mis saa Pihkva-Riia telefoniliinist, mis säält õkva üle läts’. Ei, seoga ei juhtu midägi, sai vastussõs. Imelik külh – kõgõga juhtus, seoga ei juhtu, mõtli tuupääle. A targõmba joba tiidvä.
Noh ja sis ku pauk käve – oh sa mu meie!
Tosinast traadist oll’ imekombõl terves jäänü ütsainukõnõ, mille külen rippu mõni pilbas, mis oll’ perrä jäänü tulbast. Tulp saisõ kah sääl saarõ pääl. Ega saarõstki es olõ midägi suurt perrä jäänü.
Traatõ pääle maior inne naarsõ ja ütel’, et seo liin tulõ nigunii vahtsõnõ vitä.
Kõgõ põnõvamb oll’ tuu, et Misso sovhoosi tüükua tiipuulsõ suurõ aknõ olli nigu iist pühidü, kuiki olli pia 3 kilomiitre takah. Lüüklainõ oll’ iks väega võimsa.
Edimält tulli tüükua- ja sidemehe tiimiihile karja, et kõik om är lahutu. A ku arru saiva, millen asi, rahusi maaha ja egäüts laksõ uma haava.
Leinusõ Arvo
Reimanni Hildegardi tsehkendüs’