Hingipääväl kõnõl’ Vikerraadion rahvakultuuri uurja ja pühäpaiku kaitsja Ahto Kaasik. Tuust jutust jäi kõrva, et mi ei pea hingipääväl ega ammuki kõgõl hingiaol uvvõstõ nuid kõiki leinama, kiä lännü omma. Vanarahvas kutsõ hoobis ummi siit ilmast lännü sugulaisi hingi kodu söögilaua viirde ja sanna, tahtsõ naile kinnitä, et naa ei olõ unõtõt, ja tulõti õks miilde medägi hääd, mea konagi naidega üten ollõn juhtunu.

Tuu vannu asju miilde tulõtamine omgi sääne võimalus, medä kiä ärä võtta ega keeldä ei saa, ka põra, ku tõisiga kokkusaamine hää ei olõ.

Ahto Kaasikul oll’ meelen, et ku taa konagi ütel vanal ja vääga haigõl naisterahval külän käve, et üte pühä kivi kohta küüssü, tull’ vanainemisel tuu jutuga miilde, kuis ta ilmadu ammu jaanitulõl uma mehega tutvas sai. Jutustajal olli silmä selges lännü, põsõ roosatama nakanu ja jalahalu puhtamas unõtõt. Inemine sai kõrras uvvõstõ noorõs, kinnit’ Ahto Kaasik.

Ja ma naksi mõtlõma, et nii omgi. Ku vana inemine miilde nakas tulõtama, kuis taa nuur oll’ ja ku illus kõik sis paistu, sis ta saagi tuus kõrras sinna mitmakümne aasta tagutsõdõ aigu. Ja õkva mitte koskilt ei olõki sis hallus!

Mõni aastaig tagasi oll’ mul tutva hooldõkodun. Ku tedä kaema lätsi, sis algu jutt enämbüisi nii, et taal ei olõ ihun üttegi tervet kotust, siit halutas ja säält pist, täämbä küll sängüst vällä ei saa. Istõ sis taalõ sängüveere pääle ja naksi küüsüma, et kos nuu pildialbumi sul omma, ma tahtunu uvvõstõ kaia. Ja sis naas’ tasahaaval jutt tulõma. Tull’ miilde miis, kiä ammu siit ilmast lännü, ja õks nuu juhtumise, mea hää ja ilusa olli. No ja ku jutt viil edesi läts’, sis tulli miilde ka vana peigmehe, kedä muiduki pall’u oll’ ja kiä kõik tedä, ilusat tütrikku, kosida tahtsõ. Vanainemise jutul ja olõkil oll’ jälle mõnõs aos hoobis tõnõ nägu.

Põra käü vahel kaeman ütte hääd tutvat, kel aasta jala nii alt omma võttunu, et ega samm vallus om. Kaavada ta vääga ei taha, om niisama tõsinõ, aga ku timä vanõmbõidõ, kooliao ja tudõngiao kohta küüsüma naka, lätt nägu rõõmsambas ja häälgi noorõmbas.

Mõtlõmi sis kõik põra, kui ilm pümme ja ümbretsõõri ka säänest süünüs, mea hääd miilt ei tii, naide asju ja juhtumiisi pääle, mea konagi ilusa vai ka ilmadu nallaka olli. Ja avitami tõisil, eriti vanõmbõil inemiisil kah hääd ja ilusat miilde tulõta. Telefoni omma ju enämbüisi kõigil, küllä minnä ei olõki vaia, et tõsõ päiv rõõmsambas ja nägu noorõmbas tetä!

Nõlvaku Kaie

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit