Mu latsõpõlvõkodu om Kaika kuplitõ pääl, kon üts mägi aja tõist mäke takan. Vanaimä maja oll’ mäekundi pääl, laut all orun. Ku mu tütre tsill’ukõsõ olli, ollimi suvõ vanaimä puul Leinusõl. Vanaimäl oll’ tihkõ kikas, kes juusksõ egä latsõ kilkõ pääle vihaga üles mäe otsa tarõ manu, tsiiva sorakil, õkva latsi kallalõ. Hoidku jummal kikka küüdsi ja tsiibu! Löüdsemi vanaimäge: kikas potti!

Kohtuotsus tettü, lätsi otsust täüde viimä. Kikast ega kannu kongi. Pikä otsmisõ pääle löüdse kikka lauda takast, tsiiva sorakil, sulõ sälläst är kakutu, eluvaim viil seen. Kull oll’ tä sinnäni är vidänü, lindu es olõ saagiga jõudnu minnä, kikas rassõ nigu pada. Tennässi kullikõist, tä oll’ mu iist kikka är sulitsõnu. Mi uhkõst kikkast oll’ alalõ jäänu unik õnnõtust. Tütril nakas’ hallõ: oh mi vaenõ kikkakõnõ!

Kikas tuudi tarõ manu paranõma, latsõ käve mitu kõrda päävän tedä kaeman. Ku kikkal valu ja vaiv müüdä, sei tä latsi peo päält terri ja oll’ latsi kõgõ suurõmb sõbõr.

Sulõ jäl sällän, lasimi kikka kannu manu tagasi. Ku tä sis latsi hellü kuuldsõ, juussõ õkva, sulõ sällä pääl turrin, tsiiva sorakil, vihagõ mäkke taplõma. Ega must muudu jätä.

Mi otsus oll’: kikas armu andmalda supipotti!

Aidma Hele

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit