Mu imä nuurus läts’ müüdä sõa aigu. Sis pidit kõik aig uma ellojäämise peräst võitlõma. Imä kõnõl’, kuis tä pässi Narva blokaadist ja tull’ jalaga mitu üüd-päivä säält kodo, Võromaalõ. Kõtt oll’ nii tühi ja midägi süvvä es olõ. Tartun leüdse uulidsa päält leevätükü ja tuu oll’ tuul mommendil timä kõgõ suurõmb õnn.

Ma sündü koton, Peräkülän, sügüse suurõ muaga minevä saandi keskpaiku. Aig oll’ pääle sõa vaenõ. Imä käve kolhoosin põllutüül. Rahha oll’ veidü ja rõivit es olõ saia. Edimäne kleit, midä ma mälehtä, tetti mullõ esä pääväsärgist. Tuu oll’ pia maani ja tollõ kleidiga ma käve uma mitu aastat, kooni sälgä är kullu. Ütskõrd tõmbsi kleidihanna katski uibu otsan turnmisõga ja saiõ tuu iist väega tõrõlda.

Luu autor väiku tütärlatsõna. Pilt Urmi Aili eräkogost

Ellimi vaesõlt, a Peräkülän olliva hää inemise. Kävemi imäga külä pääl tüüd tegemän. Ma esi käve kitskman. Väega um meelen, ku ma olli kuvvõaastanõ ja kitsksõ Käämbre Salmõ puul põrknit. Tuu oll’ latsõlõ nii ikäv tüü noid põrknavaimukõisi säält haina sehest üles otsi ja puhtas tetä. Tüü iist saiõ Salmõ käest tsukrut ja mannat. Viil käve Sultsi Senta puul kitskman. Tuu iist anti piimä, ku meil vaihõpääl lehmä es olõ.

A lähembä naabri aviti niisama, ilma tüüldä. Orasõ Lindal olli kõgõ makjusõ vai makõ ubina mu jaos valmis, ku ma sinnä lätsi. Häste um meelen uma kümne aasta sünnüpäiv, ku tõnõ naabri, Palgi Marie, kinkse mullõ pangitävve pluumõ. Sis es peetä määnestki sünnüpäivä, nigu nüüd. Selle jäiväki nu ploomi väega miilde.

Niisama es olõ mänguasju. Imä tegi mullõ jõulus üte pikä päkädsimütsüga närdsupupi, Piidre sai nimes. Olli tuu üle väega uhkõ ja kõndsõ morro pite, uma Piidre mütsüpite peon.

Ega tuuperäst meil, latsil, ikäv es olõ. Mi mõtlimi esi mängõ ja mänguasju vällä. Kuusõkuku olli lehmä ja pedäjäkuku lamba. Ossõst ja kivikeisist ehitimi lauda ja kar’akopli. Mängu saiva iks kõik är mängitüs, niipall’o kui meil tuud mänguaigu oll’.

Ku jo koolin käve, sis suvõvaheaol sai kolhoosi põllu pääl piite ja kapstit kõblatus. Virkse olli õigõ pikä. Üte virkse kõplamisõ iist anti viis kopkast ja poodin kommitrops massõ säidse kopkast. Et tuud tropsi osta, tull’ kats virgest är kõblata. Ku tahtsõt saia kah osta, tull’ jo kolm virgest puhtas tetä, sis sait viistõist kopkast ja saiapäts massõ katstõist kopkast. Ku ruttu teit, sis jõudsõt kolm virgest pääväga är kõblata. A ku oll’ pall’o haina, sis mõni päiv es jõvvaki rohkõmb ku kats virgest.

Midä põlvkund edesi, toda kergembäs um elo lännü. Mu uma latsõ umma viil tennü taad põllutüüd ja suvõl vanavanõmbidõ puul haina. A latsõlatsõ eläse joba nii häste, et ei taha mul sukugi aian kitsku ja hainategemisest ei tiiä nä inämb midägi.

Ma ei jõvva är imehtä, kuis näil mitte midägi teten ikäv ei nakka. Istva kõik aig arvutin vai nutitelehvonin. A nüüd um jo kõik maailm sinnä kokko aet. Ja nä umma targõmba ku kõik nuu eelmädse põlvkunna kokko. Um aig!

Urmi Aili

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit