Lutsu Oskar alust’ «Keväde» raamatut lausõgõ: «Ku Arno esäge koolitarrõ jõudsõ, olli tunni joba alanu.» Alusta luku lausõgõ: «Film «Keväde» tetti aastid ildampa, ku mi vellege mõnda ossa filmist joba mängsemi.»
Olli kuvvõ aasta vannunõ ja veli neli aastakka vanõmb. Oll’ 1960. aasta talv ja esä imäge lätsi mõtsa puid lõikamõ. Sõsar läts’ kah mõtsa üten ja mi jäimi vellege katõkõistõ koduhoitjas.
Mängsemi mõni aig tampkat ja tõisi lavvamänge, a sõs lätsimi sahvrilõ. Veli otsõ ülemedse riiuli päält üles rüäjahvõst aetu hans’apudõli. Hans’at kulusi õks majapidämisen tohtõrdõmisõs. Tallimiis Mõtsa Alfretile hobõsõ iist, sõs sait parõmba hobõsõ tüütegemises, ja traktoristõlõ maaharimisõ iist. Ku Toots ja Kiir jõiva mar’aviina, sõs mi ollimi vähäkese «kõvõmba mehe». Korksõmi hans’aputli vallalõ ja naksimi hans’at võtma. Veli ütel’: «Sa olõt väiksemb, võta vähämb.» Hansa pandsõ mi mõttõ liikma ja meid tegutsõmõ.
Tootsi ja Kiire sannaluu asõmõlõ teimi mi kass Mirrile sannapäävä. Mõsukaussi teimi parra vii, mõsksõmi kassi puhtas ja kuivatimi käterätige kuivas. Pannimi praadiahjo rõiva ala, kassi tsusassimi rõiva pääle. Praadiaho ussõ jätimi pojakilõ, õt likõ saasi vällä tulla ja kassil olõs värskit õhku. Mirri kõsist’ vähäkene ahon ja sõs jäi kõik vakka. Kassõlõ lämmi miildüs ja Mirril paistu praadiahon hää olla.
Hans’avõtminõ pand’ meid hunni. Mirrile sanna tegemine väsüt’ är ja hiitsemi sängü pikäle. Õdagu jõudsõvõ mõtsatüülise kodu ja löüdseve meid magamõn.
Nüüd nätä olnu pilt kodu jõudmisõl kadunu imä sõnnu perrä. Edimeste tarrõ jõudõn vaikus, tagatarrõ astõn löüdse meid sängest sällülde magaman, käe ja jala lajan. Hõikmisõ pääle mi üles õs tulõ ja tä tahtsõ minnu raputõdõ. Ligembele kummardõdõn lei nõnna hans’alõhn.
Nüüd läts’ asi kipõs. Imä käändse mi sängü küllüle. Oll’ hirm, õt nakkami ossõndama ja lämbümi är. Pliidi ala tetti tuli ja piim panti lämmäs minämä. Ku piim oll’ parra kraadiga, aeti meid sängüveere pääle istukilõ ja anti piimä juvva. Tsolgipangi panti nõna ala. Lämmi piim pandsõ meid ossõndama. Sisemise organi tahtsõvõ mul vällä tulla ja olõminõ oll’ väega sitt. Piimä pidi nikani juuma, ku enäp vällä õs tulõ. Ku Tootsilõ köstri andsõ pahandusõ pääle ihunuhtlust, sõs tuukõrd jäi keretäüs meil saamatõ, mi olõminõ oll’ niigi väega kehvä.
Kiiruga pliidi ala tulõ tegemise aigu jäi imäl praadiaho uss vallalõ tegemädä. Ku lõpus uss vallalõ tetti, kopõrd’ ahost vällä kolmas koduhoitja, kass Mirri. Kõigil kolmõl koduhoitjal kävevä jala all risti. Mirril ollivõ viil hannaotsa karva kah vähäkese pruunis kõrvõnu.
Taa luu oppus oll’ sääne, õt hans’at ma elun inäp joonu õi olõ. Joba hans’a lõhna pääle mõtlõminõ aja kõik ihukarva pistü ja külmävärinä pääle.
Reiliku Kalev
Reimanni Hildegardi tsehkendüs