Egäsugutsid reklaamõ tulõ ussõst ja aknõst – üts iks parõmb ku tõnõ. Pääle tuu omma viil naasõ ja mehe, kiä kõlistasõ sullõ telefoniga ja pakva egäsugutsit asju. Kül om näil raamatit, aolehti, aokirju, rohtõ, rahhu, kohvimassinid ja pudsunudsijid. Nä mõistva nii magusalõ kõnõlda, et vähägi nõrgõmba henge andva perrä ja saavaki mõnõ asja jagu jäl rikkambas.

Ma olõ iks hindäle kimmäs jäänü ja müügimehest viisakalõ valla saanu. A mu tõnõpuul om külh peris mitu kõrda konksi otsa jäänü ja vahtsõ asja umanikus saanu.

Mõnõ ao iist helisi mu telefon ja üts väega kinä helüga meesterahvas kõnõl’, et näil om pakku säändene pudsunudsija, miä tege kõik vana asja vahtsõs ja musta asja puhtas. Päälegi olõvat ma võidumiis, selle et nä tahtva mu elämisen tuu asja tüütegemist mullõ näüdätä. Suurõ vaivaga saiõ näile selges tetä, et mul ei olõ säändse asja jaos sukugi aigu ja ka tahtmist.

Lää es paari päivägi müüdä, ku mu tõnõpuul, kiä tege tüüd vällämaal, kõlist’ mullõ ja and’ rõõmsalõ teedä, et timä võitsõ avvuhinna. A ma pidävät tuu vasta võtma, selle et vällämaalõ tuud ei saadõta. Hää, et ma parajalõ istõ, muidu olõs põrmandu pääle pikäle sadanu. Tuu olle jo tuusama «briljantnõ võit», millest ma suurõ hädäga vallalõ olli saanu.

Mu kalli tõsõpoolõ huug nakas’ kah veidü jahtuma. A tä arvas’, et vast ei olõki hätä, kimmäst kokkulepet nä jo es tii. Es lää pikält, ku mu telefonist kostu jälki rõõmsa helü, miä ütel’, et mu võit om õkva peräl ja pandku ma hinnäst ja uma elämine valmis. Es saa ma inämb näid kuigi ümbre mõtlõma panda.

Pia saisiki mu ussõ takan kats rõõmsat ja energilist nuurmiist, kiä saapid jalast võtmalda tarrõ marssõva ja õkva tüüle tahtsõva nakada. Hää külh… olkõ no sõs päälegi saapidõga… eks nä jo kraamva…

Näütsi näile kätte põrmandurõiva, mille pääl olliva mõnõ pleki, ja üte päivinännü diivani, mille vahtsõbas võinu tetä.

Nuurmehe naksiva hoolõga tüüle ja härgüti minnu kah massinat kätte võtma ja pruuvma. Kuna juttu olle ka hinnast tettü, arvssi, et säändse raha iist pidänü tuu massin ilma mu abilda tüüd tegemä. Tüümehe lasiva kõva kitmisega edesi ja tahtsõva mukka egä tsipa ao takast kässi kokku lüvvä ja massina ostmisõs lepingut tetä. Minnu nakas’ tuu asi joba pisu väsütämä – kavva sa iks vahit, kuis kats miist tandsva ümbre üte vaibapleki, a plekk ei kao kohegi… Tsipa kahvatubas vast läts’.

Et ma iks arru saanu, ku hää massin näil pakku om, vaihtõdi är otsajupin ja nakati vanna diivanit vahtsõs tegemä. A diivan olle tsipa kavvõmban ja aparaadi juhtmõ tii pääle jäie lavva nuka pääl ollõv poolik kohvikruus. Tsipa aigu ildamba videli tuu kummalõ põrmandu pääl. Õnnõs es lää kruus katski, õnnõ kohvi pritse egäle poolõ. Tüümehe es panõ tähelegi, ku ma paprõga põrmandu päält kohvi koristi. Lõpus saiva nä arru, et ma ei kaeki, midä diivani man tetäs, ja kävevä vällä uma viimädse trumbi: seo massin mõsk aknit kah. Ja viil nii häste, et perän ei saa arrugi, et aknõl klaas iin om.

Kipõlõ panti massinalõ jäl vahtsõnõ otsajupin ja nakati aknõklaasi mõskma. Tuu, et aknõ päält potiga lill põrmandu pääle sattõ, jäie näil peris katõ silmä vahelõ. Aknõklaasõlõ sai tsõõr pääle tettüs ja viil kõrd taheti mukka kässi kokku lüvvä. A mul olle taast jandist peris villänd saanu. Arvssi, et ega must iks massina ostjat ei saa. Prooviti viil hinda odavambas käändä, a ma jäie hindä manu kimmäs. Ussõst vällä minnen sooviti mullõ kõkkõ hääd ja arvati, et ku ma ümbre mõtlõ, sõs nä omma egä kell valmis mukka ärri ajama. Ma es mõista muud ku käega rehädä.

Lasi silmil üle uma elämise kävvü. Aknõklaas olle triibulinõ nigu rahvarõiva seelik. Aknõ all maan küllüt’ õnnõdu näoga lillipott. Diivan nägi vällä niisama vana ja väsünü ku inne ja lavva ja vaiba vahel videli kohvipaks. Vaip esi olle niisama plekiline ku hummuku, õnnõ plekk naard’ tsipa kahvatumbalt mullõ näkku. Uhkõst briljantsõst koristusõst olõ es jälgegi.

Nõsti lillipoti aknõlavva pääle tagasi ja vali tälle trüüstmises tsilga vett. Pühkse harjaga kokku mulla ja kohvipaksu ja vissi tuu vällä lillipindrele. Nühkse paprõga üle ka triibulidsõ aknõklaasi ja kõik paistu jäl vannaviisi olõvat. Saa es arrugi, et olli just üle elänü briljantsõ kodukoristusõ.

Antoni Annika


Reimanni Hildegardi tsehkendüs

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit