Minevä aastasaa umbõs kuvvõkümnendil käve Hinolõ viil vannatüüpi autolaahvka, koh luugist kaupa müüdi.

Ümbretsõõri oll’ pall’o küläsid ja nuu olli rahvast täüs. Esiki hulga hobõssit saisi poodi uutmisõ kotusõh.

Kõgõ rohkõmb ostõti laahvkast leibä, õks kats teräkotitäüt (20–30 pätsi) eläjile. Mehe muidogi autu tagaussõst olut. Kõik kaup oll’ tuudaigu karmani perrä.

Suvõl, koolivaheaol, sai käütüs imäga üteh leeväkottõ kodo vinnamah. Kulssi ka huviga tuud, midä vanõmba inemise arvasõ.

Kõngas’ sinnä Juula katõ suusakepiga (tuudaigu viil karkõ ja sändsit mooduasju õigõlõ saia es olõki ja kepikõnnist tiiädä-s midägi). Ärni naardsõ: «Suvõl om kül varravõitu suusata, a ku sa nii arvat, sõs lasõ kävvü!»

Aigupiteh jalut’ poodi mano Elsa, kellel olli viigipüksi jalah ja pindsak üle ola. Olev naardsõ: «Nüüd omma naasõ är võtnu miihil rõiva ka käest. Meil jää-i muud üle ku jupka sälgä toppi.»

Ildaaigu oll’ Misso kuuli tulnu vahtsõnõ säksa keele oppaja. Tedä kutsiva latsõ ja ka suurõ inemise «säkslasõs». Rahvas tohras’ timä eloluku. Liiso, kiä vagalikult juttu päält kullõl’, imeht’: «Tohoh, kas tuu kuulmeistre om sõs Säksamaalt peri vai?»

Pääle leevä ostõti poodist õks muud söögikraami kah. Imä võtsõ üttealasi Kiievi kotlette. Nuu olli peris sündsä süvvä. Seokõrd küsse imä jälleki kotlette. Ella sälätakast segäsi vahelõ: «Ma kül naid plänne inäp ei osta, edikui andsagu olli. Anni mehele pruumi, tuu kah lait’ ja süläs’ vällä. Visksi kassilõ ja pinilõ, nuu pagõsi ka livva mant minemä.»

Imä vasta: «Mi perrele kül miildüse, ku õks ilostõ tsiarasvaga är kütsä.»

Ella hiitü: «Vai heldekene, kas naid kotlette sõs küdsämä ka pidi?»

Kõigilõ rahvalõ jakku naaru mitmõs aos.

Liira Singa

Üts lugu tagasi
Järgmäne lugu
Jaga seod artiklit